Susan Goldberg: Mis meie planeeti ees ootab?
See ütlus on nii tuntud, et enamik meist oskab lause lõpetada: „Kes minevikku ei mäleta ... see elab tulevikuta.“
Praegu on see sobiv meeldetuletus, sest me tähistame sel kuul Maa päeva 50. aastapäeva. Selleks puhuks oleme teinud National Geographicu kõigi aegade esimese ümberpööratava väljaande, sisuliselt kaksikajakirja, et meenutada viimase poolsajandi keskkonna-alaseid teetähiseid ja vaadata, millises maailmas elavad meie järeltulijad 2070. aastal, Maa päeva 100. aastapäeval.
Esile kerkib kaks stsenaariumi.
Ajakirja esikaanel, vahetult enne seda lehekülge, on haljendav Maa. Tere tulemast ajakirjanik Emma Marrise optimistlikku nägemusse. Ta näeb maailma, mis on muutunud – kõiki enda tehtud kahjusid me olematuks teha ei saa ‒, aga seal tehakse, mida vaja, „et suurem elanikkond ära toita, kõiki energiaga varustada, hakata kliimamuutust tagasi pöörama ja enamik väljasuremisi ära hoida,“ kirjutab Marris. „Avalikkuse soov tegude järele murrab tänavatele ... Nii nagu 1970. aastal, on jälle õhus tunda kultuurilise muutuse elektrit. Mina usun, et me loome hea 2070. aasta.“
Meie ülesanne on anda toimuvast faktipõhist ülevaadet, fotodel dokumenteerida, mis on igaveseks muutunud ja mida me saame veel päästa, ning tuua teavet, mis aitab meil kõigil midagi ära teha.
Järgmiseks pööra ajakiri ümber, pruunimat tooni Maa poolele. Seal vaatab Elizabeth Kolbert uue normaalsusena nn päikselise päeva üleujutusi, mil tõusuvesi valgub madalate rannikulinnade tänavatele ja enamik atolle on elamiskõlbmatud. See on pikemate põudade, tapvate kuumalainete, metsikumate tormide ja muude ohtude maailm. „Ma võiksin kliimamuutuse ohtlike mõjude loetlemist veel pikalt jätkata,“ kirjutab Kolbert, „aga siis jätad sa võib-olla lugemise pooleli.“ Ta ei näe mingeid tõendeid, et me hakkame enda ja looduse kaitseks nende ja teiste ohtude vastu piisavalt kiiresti tegutsema.
Võimatu on öelda, kummal on õigus. Selle numbri lugudest tulevad välja erinevad tegelikkused. Kui ma loen noortest, kes võtavad enda õlule keskkonnaliikumise, tunnen, et see hoiab mind pinnal. Siis näen Pete Mulleri fotosid segipööratud maastikest, mida me enam iial tagasi ei saa. Ent üks, mis selge: meie ülesanne on anda toimuvast faktipõhist ülevaadet, fotodel dokumenteerida, mis on igaveseks muutunud ja mida me saame veel päästa, ning tuua teavet, mis aitab meil kõigil midagi ära teha.
Aitäh, et loed National Geographicut.
Susan Goldberg
National Geographic, peatoimetaja
