Kadunud maailm - kas selline ongi meie tulevik
Meile kallite paikade muutudes tunneme emotsionaalset valu, mis sarnaneb koduigatsusega.
Kui söekaevandused levisid nagu praod mööda Austraalia Hunteri jõe orgu edasi, hakkasid Glenn Albrechti kontoris telefonid helisema. Oli 2000. aastate algus, ja keskkonnateaduse professorit Albrechti huvitas kaevandamise emotsionaalne mõju kohalikele kogukondadele. Seda kanti oli põlvkondade kaupa tuntud pastoraalsete lutsernipõldude, hobusetalude ja viinapuuaedade järgi. Sütt oli seal kaevandatud juba ammu, aga ülemaailmse nõudluse kasvu ja uute kaevandamistehnoloogiate tulekuga oli äkki tekkinud üle kogu oru uusi kaevandusi nagu seeni pärast vihma.
Kuuldused Albrechti huvist levisid ja murelikud elanikud tahtsid rääkida talle oma lugusid. Nad kirjeldasid, kuidas plahvatused panevad maa värisema, masinad pidevalt mürisevad, ööd valgustab tööstuslike prožektorite tontlik kuma ning nende majad on seest ja väljast kaetud kõikjale imbuva musta tolmuga. Nad muretsesid õhu pärast, mida nad hingavad, ja oma joogivee pärast. Nende kodupaik oli hävimas ja nad tundsid, et ei suuda seda hävingut takistada.
Mõned oru elanikud üritasid kaevandusi kohtu kaudu peatada, aga paljud vajasid töökohti, mida need pakkusid. Lõpuks jäid paksu rahakotiga kaevanduste huvid peale. Maastikust ja suuresti ka sellele üles ehitatud sotsiaalsest keskkonnast said kõrvalkahjud.
Kaevanduste levides hakkas Albrecht täheldama oruelanike emotsionaalses reaktsioonis üht ühist teemat. Nad teadsid, et nende ängi põhjuseks on kaevandused, aga neil oli raske leida oma tunnete väljendamiseks õigeid sõnu. „Nad oleksid nagu tundnud midagi koduigatsuse taolist,“ ütleb ta, „kuigi keegi neist polnud kodust lahkunud.“
Albrecht mõtestas toimuvat nii, et oru füüsiline rikkumine võtab ära troosti pakkuva kodukohatunde, mida inimesed seal varem tundsid. Ja kui kaevandused järasid üha rohkem rohetavaid välju halliks tühermaaks, nimetas ta elanike kirjeldatud tunde solastalgiaks, määratledes seda kui kodukoha troostist (ingl solace) ilmajäämise valu.
Mina kuulsin seda ebatavalist sõna kümme aastat hiljem ühest põuateemalisest filmist. Kirjutasin ta üles, aga polnud kirjapildis kindel. Tänu Google’i funktsioonile „Kas mõtlesite“ sain otsinguga kümneid tuhandeid tulemusi. Seal oli teadusartikleid, konverentse ja uudislugusid. Solastalgia mõiste oli imbunud ka kunstimaailma. Leidsin pealkirja „Solastalgia“ kandva New Jersey skulptuurinäituse, Austraalia popalbumi ja Eesti orkestriteose, mis kõik olid inspireeritud Albrechti sõnast.
Otsingutulemusi sirvides torkas mulle pähe, et sõna „solastalgia“ paistab tähistavat üht uut teemavaldkonda meie suhetes keskkonnaga. Sellega tunnistatakse spetsiifilist emotsioonide segu, mida üha rohkemad inimesed oma tuttavate maastike tundmatuseni muutudes tunnevad. Kõik me teame, et inimesed muudavad planeeti, aga selle uue sõnaga püütakse väljendada, kuidas need muutused muudavad meid endid.
„Kui keel pole piisavalt rikas, et me saaksime neid asju õigesti kirjeldada ja mõista, no siis tuleb, pagan võtaks, selleks sõnad luua,“ ütles Albrecht, kui ma tal Hunteri orus tema kodus külas käisin. „Miks meil ei ole ühe inimtunde kohta ühtset sõna?“ küsis ta. „Eriti kui see tunne on sügav ja ilmne, seda tuntakse kogu maailmas paljudes kontekstides ja on tõenäoliselt tuntud sarnastes olukordades tuhandeid aastaid.“
See tundus õigustatud küsimusena. Üleujutused, maastikupõlengud, maavärinad ja vulkaanipursked, nagu ka laienevad tsivilisatsioonid ja vallutusväed, on läbi aegade inimestele armsaid maastikke pöördumatult muutnud ja ühiskondi lõhkunud. Põlisameeriklased kogesid seda siis, kui eurooplased kujundasid ümber Põhja-Ameerikat. „See maa kuulus meie isadele,“ ütles kaiovade juht Valge Karu 19. sajandil. „Aga kui ma lähen [Arkansas’] jõe äärde, näen selle kallastel sõdurite laagriplatse. Need sõdurid raiusid maha minu puud, tapsid ära minu piisonid, ja seda nähes tahab mu süda lõhkeda.“
Tööstusrevolutsioon oma laiutavate suurlinnade, raudteede ja tehaste levimisega tõi maastikele veel suuremaid muutusi. Kui New Yorgi osariigis Hudsoni jõe orus metsa raadati, et teha ruumi põllumajandusele ja toita õitsva nahatööstuse töölisi, kurvastas 19. sajandi maalikunstnik Thomas Cole oma armastatud metsade hävitamise üle. „Ma ei saa jätta väljendamata oma kurbust, et selliste maastike ilu on kiiresti kadumas,“ kirjutas ta. „Kirve laastamistöö läheb iga päevaga hullemaks – kaunid vaated muudetakse kõledaks tühermaaks, ja sageli sellise hoolimatuse ja barbaarsusega, mida on ühest tsiviliseeritud rahvast raske uskuda.“
Mu ema koges selle tunde veidi leebemat varianti 20. sajandi keskpaigas. Ta kasvas üles Long Beachi saarel, New Jersey lõunaosa ranniku lähedasel kitsal liivasäärel. Long Beachi rikkumatutes soodes oli ta leidnud eluaegse armastuse bioloogia ja mere vastu. Ent 1950. aastatel hoogustus kinnisvaraarendus, sest jõukas mandrirahvas ostis saarele maad ja ehitas suvilaid. „Ma tajusin otsekohe, mis toimub,“ ütleb ta. „Olin maruvihane. Käisin ringi ja kiskusin maamõõtjate pandud piiripulki maast välja.“
Tema vastuhakk oli ajendatud mitte lihtsalt vihast, vaid ka hirmu, võimetusetunde ja ärevusega läbi põimunud kurbusest, et tema kodupaigale eriomane maastikuilme on ohus. Ehitamine jätkus, ja mõnekümne aasta pärast viitasid saare kunagisele loodusele vaid kalakotka pesad elektripostide otsas, mis andsid valgust looduse välja vahetanud elumajadele.
Selliseid muutusi on toimunud alati. Meie dünaamilisel liigil on juba loomuses maastikke oma vajaduste ja soovide järgi ümber kujundada, aga 21. sajandi muutuste ulatus ja kiirus on enneolematu. Ajal, mil Maa rahvaarv läheneb hoogsalt kaheksale miljardile, muudavad inimesed planeeti rohkem kui ühelgi teisel ajaloolise aja hetkel. Me raadame metsi, paiskame õhku süsinikku ning uhume maasse ja vette kemikaale. Selle tagajärjel oleme vastamisi laastavate kuumalainete, maastikupõlengute, tormide, liustike sulamise, meretaseme tõusu ja muude looduse hävitustöö vormidega. Kõik see põhjustab poliitilisi kriise, logistilisi raskusi ja rahalist kahju. Ja tekitab emotsionaalseid kannatusi, mida sageli eiratakse.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta aprillikuu numbrist.