Lahing preerias ehk kuidas taastada Metsik Lääs?
Ambitsioonikas plaan taastada Kesk-Montana rohumaade kunagine metsik suursugusus põrkab tänapäeva kirglikule vastuseisule.
Me loksume pikapis mööda sügavalt roopas teed läbi porimülgaste üles järsakule, kust paistab ära Maa kumerus.
Kaugete küngaste poole rulluv tasandik särab sel märjal kevadel smaragdroheliselt. Meie all sööb ojasoodi ääres rohtu kari piisoneid. Need on ürgsed loomad, habemega ja hiiglaslikud, talvekarv otsekui vana tapeedi latakatena maha koorumas.
Enne hobuste ja püsside päevi ajasid Suure tasandiku indiaanlased sellelt järsakult piisoneid surma. On mai lõpp, hiline pärastlõuna, ja valgus on võtnud sügava nostalgilise tooni. Kandiliste prillide ja kandilise tukaga endine loomaaiatalitaja Damien Austin sirutab käe preeria künklike avaruste poole: „Mõtle, kui seal jookseksid ringi grislid.“
Piisonid, kes järsaku all rohtu söövad, ja maavaldused, kus nad elavad, on Austini järelevalve all. Ta töötab looduskaitseorganisatsioonis American Prairie Reserve ehk Ameerika Preeria Kaitseala, kes püüab luua Kesk-Montanasse hiigelkaitseala ja taasasustada sinna möödunud aegade loomad. Mõelda vaid: tasandik näeks välja nagu siis, kui maadeavastaja Meriwether Lewis ronis vaid veidi siit ida pool samasugusele järsakule. „Kogu selle maa pinda katsid piisoni-, vapiti- ja antiloobikarjad,“ kirjutas ta oma päevikus.
Ja siis olid need loomad uskumatult lühikese ajaga kadunud. Ajaloolaste hinnangul elas neil tasandikel sellal, kui Lewis koos William Clarkiga siin rändas, kümneid miljoneid piisoneid. 1880. aastate keskpaigaks oli neid järel alla tuhande. Teiste preerialoomade – grislide, vapitide, harksarvikute, lumelammaste, huntide, välerebaste, mustjalg-tuhkrute – arvukus kahanes asustuse läände levides sama järsult. Asunikud tapsid loomi raha ja lõbu pärast, ehitasid tarasid ja teid, mis lõhkusid loomade elupaiku, karjatasid kariloomi, kes võistlesid metsloomadega toidu pärast ja levitasid haigusi, ning kündsid preeria oma atradega üles, et seal põldu pidada. Kui preeria on üles küntud, võtab selle taastumine aastakümneid, isegi sajandeid.
Siin tasandiku lääneservas, kus kliima on armutu ning põllumajanduse tõusud ja langused sama halastamatud, on aga palju suuri preeriaalasid jäänud üles kündmata. 2000. aastal hindas rühm looduskaitsjaid siinsed preeriad rohumaade liigirikkuse säilimise seisukohast kriitiliselt tähtsaks. 2001. aastal asutas selle rühma liige bioloog Curt Freese koos montanalase Sean Gerrityga organisatsiooni American Prairie Reserve (APR). Varem Silicon Valleys konsultandina töötanud Gerrity sõnul kavatsesid nad liikuda kiiresti ja olla väledad, tegutseda nagu kõrgtehnoloogia idufirma. Plaan oli osta eraraha eest kokku 1,3 miljonit hektarit ehk 13 000 ruutkilomeetrit Missouri jõe äärseid eraomanikele ja riigile kuuluvaid rohumaid, ostes müügist huvitatud maaomanikelt turuhinnaga rantšosid. Siis oli kavas kolida neilt maadelt ära veised, keda seal praegu karjatatakse, tuua asemele 10 000 piisonit, lõhkuda maha sisetarad, taastada põlistaimestik ning luua tingimused kadunud põlisloomastiku naasmiseks ja heaoluks. Rohumaade liigirikkus vajab Freese’i sõnul ruumi. „Tuleb mõelda suurelt.“
Järgnenud 19 aastaga on rühmitus hankinud eraannetustena 160 miljonit dollarit, suure osa sellest kõrgtehnoloogia- ja äriettevõtetelt. Ostetud on 30 maavaldust, kokku 420 ruutkilomeetrit, ja üle 1210 ruutkilomeetri ümbritsevaid riigimaid on võetud piisonite karjatamiseks rendile. Kõik ostetud maad paiknevad strateegiliselt kahe riikliku kaitseala läheduses: 4450 ruutkilomeetri suuruse Charles M. Russelli riikliku looduskaitseala ja 1530-ruutkilomeetrise Missouri Ülemjooksu Astangute riikliku loodusmälestise lähedal. Need kaitsealad on nagu puu tüvi, ütleb Gerrity. „Ümbruskonna maid ostes üritame kasvatada selle puu ümbermõõtu, lisades tüvele oksi ning luues loomadele paremaid tingimusi jõestike ja rohumaade vahel liikumiseks.“ Taastamise juurde kuuluvad lahutamatult piisonid. Praegu on neid kolmel APR-i maavaldusel kokku üle 800.
Gerrity hinnangul läheb 2000 ruutkilomeetri eramaa ostmine ja igaveseks säilitamine maksma pisut üle 500 miljoni dollari – poole vähem kui profijalgpalli staadion, mille eluiga on 20‒30 aasta ringis. Ainuüksi aastatel 2009‒2017 muudeti seitsmes maakonnas, kus APR on maid ostnud, üle 4000 ruutkilomeetri looduslikku preeriat põldudeks.
„Liike kaob pöörases tempos,“ ütleb Gerrity. „Elupaigad kaovad. Millegi tõeliselt suure ärategemiseks on aega väga vähe, võib-olla 20‒30 aastat, ja siis seda võimalust enam pole. Me teeme siin, mis vähegi suudame.“
See on hulljulge plaan. Ja ka väga suurt vastuseisu tekitav plaan.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta veebruarikuu numbrist.