Erkki Peetsalu: Ajaarvamise algus
Aegade alguses oli aeg teistsugune. Aeg oli tihke, nii et seda oleks saanud käega katsuda: venis nagu vaik ja voolas kui laava. See oli siis, kui kivid olid veel pehmed. Aega võib püüda kirjeldada, aga mõista seda ei saa. Inimmõistusel on mõtlemise abil aega mõista mõeldamatu. Aega saab mõõta ja defineerida erinevalt, aga mitte kunagi lõpliku tõena. Ainus, mida me teha saame, on püüda aega tajuda.
Mis aeg praegu on, mis tuleb? Milline ajaarvamine, aasta? Ühed ütlevad: 2020. Teised: 10 233. Need kaks arvu tähistavad meile mõistetavamat ja hoomatavamat aega, ent alanud aastat tähistatakse eri kultuurides väga erinevalt: 1399, 1442, 5122, 5781 … Iga päev oma ajalist elu elades ei mõtle me, et meie ajaarvamine on üksnes kokkuleppeline tähis ajatus olemises. Aeg on illusioon.
Selles ajatus illusioonis on huvitav mõtiskleda, mis ajas me parasjagu oleme. Kokkuleppeliselt tähistame Eestis tänavu digikultuuriaastat, ÜRO nimetas 2020. aasta rahvusvaheliseks taimetervise aastaks. Eks needki ole ühed meie aja tunnusmärgid. Nii kirjutame selles numbris Suure tasandiku lõpututest rohumaadest, millest on kujunenud järjekordne vastasseisu tallermaa. Otsekui ajastu märk, viib looduskaitsjate ja farmerite sõda Metsiku Lääne preeriate pärast meid taas tehnoloogiaajastu miljoni-dollari-küsimuseni: kuidas leida tasakaal inimtegevuse ja looduse liigirikkuse säilitamise vahel ehk kui palju jagub inimkonnal teadlikkust ja tahtmist hoida ning taastada seni veel alles olevaid metsikuid paiku koos sealse elustikuga?
Kõik meie ümber muutub, aga miski, mida me ise hoida suudame, on alati alles – see meie enda hooliv hoiak looduse, kõige elava suhtes – olemise ajatu ilu.
Kui me rahuldume sellega, et muutuva maailma viimased metsikud paigad avanevad meile loodusfilmide kaudu, peegeldades möödunud rikkusi, oleme justkui globaalpohmelusse suikunud, alla andnud. Aga raputame üksteist ja ärkame uuesti üles! Nagu vanameister Fred Jüssi raputab talle omasel rahumeelsel ja mõtlikul moel vaatajat filmis „Olemise ilu“. Kui mitte loodusesse, siis vähemalt laia filmiekraani ette võiksime korraks minna küll – võtta see aeg ja istuda ajatus tühjuses, silme ees Joosep Matjuse jäädvustatud lummavad loodusmaastikud ning kõrvus sõnumid Fred Jüssi hingemaastikelt.
Kõik muutub, ainus, mis ei muutu, on aeg. Aeglusta korra ja hakkad märkama, tajuma. Kuula neid maalilisi maastikke, vaata vanameistri mõtteid, ja korraga oled tagasi aegade alguses: aeg venib nagu vaik ja voolab kui laava. Kõik meie ümber muutub, aga miski, mida me ise hoida suudame, on alati alles – see meie enda hooliv hoiak looduse, kõige elava suhtes – olemise ajatu ilu. Nii nagu meie hingemaastikud on igaühe enda hoida, nii on seda ka meeleseisund, millega me oma ajalist maailma iga päev uuesti loome.
Hea küll, alguse kokkulepete juurde tagasi tulles alustame 21. sajandi uut kümnendit, idamaade kalendri järgi valge metallroti aastat. Kuid kuidas me alustame: milliste sihtide ja ideaalidega teeme me seda oma ühises maailmas, mis ootab uut hoolivamat algust? Kui aeg on illusioon, seisan ma ju inimesena nagu kosmiline putukas iga päev uue ajaarvamise alguses, mis lähtub minu enda maailma avarusest ja avatusest, mu enesetajust ja isiklikust ajaarvamisest, mu uutest kokkulepetest iseendaga.
Head uue ajaarvamise algust sulle ka!
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
