Erkki Peetsalu: Ai! Valus on
Jäävihmas läbi hommikuse liikluskeerise roolides leian end ootamatult ohtlikust olukorrast. Kõik käib ülikiirelt. Kitsal viaduktil otse minu ees on äsja kokku põrganud mitu autot. Jõuan reageerida, pidurit tallata, aeglustades libiseda ja õnnetuspaigast mööda loovima hakata. Korraks kiirpilk tahavaatepeeglisse. Märkan täiskiirusel lähenevat punast autot. Siis käib pauk.
„Ai! Valus on,“ mõtlen rooli taha istuma jäädes. Mis see oli?
Auto seisab, näoga tuldud suunas. Pea on otsas, liigutada saan. Astun välja. Plekihunnikust loen kokku viis autot, kuues seisab kaugemal. Kõik on katki. Inimesed paistavad terved. Keegi on lapsega, keegi on lapseootel, keegi naerab. Käed värisevad kontrollimatult, hädaabinumbril vastav näitsik kuulab ja küsib. Hingan kergendatult, arsti pole vist vaja. Punase auto juurest tuleb noorem ehitusmees, paneb suitsu põlema. Ta oli kiirusel 90 km/h korraks kõrvale vaadanud. Siis käis pauk.
„Ai! Valus on.“ Kes meist poleks seda öelnud. Igaüks.
Võib-olla ongi see inimese elus kõige sagedamini öeldud lause. Mõnel kindlasti, mõtlen. Valutundlikkus võib olla äärmuslikult erinev, olin just selle numbri tekste toimetades teada saanud, aga valu oleme me tundnud kõik. Juba siia ilma tuleme läbi valu – kas pole kummaline mõelda! Mis ilm see selline on, kuhu me tuleme valuga ja kus tunneme pidevalt valu? Valu on ärataja, ütlevad targemad. Osundab mingile muutusele kehas, mis vajab tähelepanu. Aga vahel on valu hoopis teistsugune kui näppu lõikamise kibedus. Õigemini üsna tihti on valu teistsugune. Ütleb keegi midagi, ütled ise või jätad ütlemata, ja käib pauk.
Me kõik põhjustame valu, nii iseendale kui ka teistele. Kui kogemata, on see mõistetav, aga kui meelega, on asi halvem. Kas on vaja endale ise sel moel süsi alla koguda?
„Ai! Valus on.“ Hingevalu närib teisiti. Vahel valusamaltki ega taha paraneda.
Igal füüsilisel valul on kusagil mingi muu põhjus, mis kehas selle esile kutsus, ütlevad targemad. Inimese füüsis on vaimuga otseselt seotud. Valusate sündmuste põhjuseid me sageli ei näe või ei taha näha. Enesesse vaatamise abil põhjustele jälile saamise asemel on lihtsam süüdistada valu põhjustamises kedagi teist. Eks me kõik põhjustame valu, nii iseendale kui ka teistele. Kui kogemata, on see mõistetav – ikka juhtub, palun andeks! Aga kui meelega, on asi halvem. Kas on vaja endale ise sel moel süsi alla koguda? Kuni hingeruumis käib pauk …
„Ai! Valus on,“ sosistan enesele hea tundega, kui kolmandal hommikul pead padjalt tõstan.
Lihasvalu on taandumas, saan juba pead ilma käte abita üles tõsta. Hakkan selgemalt tundma kaelalülisid, mis ragisevad ja tuksuvad. Keegi justkui kuumutaks seestpoolt. Röntgen kinnitab mu varasemat tunnet, et kõik lülid on omal kohal. Jääb veel natuke taastuda – jooga ehk aitab –, ja tunda tänulikkust, et kõik nii hästi läks. Aga midagi lõi see segamini, ja midagi selgeks. Kogu see pauk.
„Ai! Valus on.“ Avastan, et elu on täis ootamatusi. Et hea on elus olla ja lähedastele olemas olla. Ja et valu ei saa osaks minu identiteedist.
Tervis on alati olemas, isegi kui valutab. Tervist kõigile!
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
