Väljakaevamised Jeruusalemma all kruvivad ammuseid pingeid
Vastuolulised väljakaevamised püha linna all toovad päevavalgele religiooni- ja kultuuriaardeid – ja kruvivad igivanu pingeid.
„Ära pead ära löö,“ korrutab Joe Uziel pideva refräänina.
Ta lipsab oma saleda kehaga nagu nalja läbi kitsa ja käänulise tunneli, mille seintest ja laest turritab välja kive. Teed näitamas ainult meie nutitelefonide valgus, üritan tal kannul püsida, hoides kummargile, et mu lömmis kollane kiiver vastu kive ei kriibiks. Siis jääb Iisraeli arheoloog Uziel äkki seisma. „Ma näitan sulle midagi ägedat.“
See ahtake käik asub Jeruusalemma vanalinnast lõunasse sirutuva kitsa kivise seljaku all. Praegu on see seljak, Jeruusalemma vanima asustuse piirkond, tihedalt täis maju, kus elavad peamiselt palestiinlased, aga selle sees on peidus looduslike koobaste, Kaanani-aegsete veekanalite, Juuda-aegsete tunnelite ja Rooma-aegsete kivimurdude labürint. See konkreetne käik on enamikust teistest uuem, selle kaevasid kaks Briti arheoloogi 1890. aastatel.
Järgnen Uzielile hiljuti välja kaevatud ruumi, mis mõõtmetelt sarnaneb avara elutoaga. Uzieli telefoni valgusvihk jääb pidama jässakal heledal silindril. „See on Bütsantsi-aegne sammas,“ selgitab ta, kummardudes eemale tõmbama klompis liivakotti, mille alt ilmub nähtavale sile valge pind. „Ja see on osa marmorpõrandast.“
Me seisame 5. sajandi kirikus, mis pärimuse järgi ehitati Siiloahi tiigi äärsesse paika, kus Jeesus pimeda mehe nägijaks tegi. Kui pühakoda maha jäeti, langes lõpuks lagi sisse ja aja jooksul sai sellest iidsest hoonest Jeruusalemma hiigelsuure maa-aluse maailma osa.
Uzielile on see kirik muudki kui äge. See on ühtlasi uusim komplikatsioon maailma ühes kallimas ja vastuolulisemas arheoloogiaprojektis. Uzieli eesmärk on välja kaevata 2000 aastat vana ja 600 meetrit pikk tänav, mida mööda kunagi suundusid palverändurid, kaupmehed ja teised külalised Jeruusalemma templisse: ühte muistse Palestiina imedest. Kui Rooma väed 70. aastal linna maha põletasid, mattus see suurejooneline tänav rusude alla ja kadus silmist.
„Selle kiriku pärast tuleb meil suunda muuta,“ ütleb Uziel. „Kunagi ei tea, millele satud.“ Ta on juba sattunud juutide rituaalsetele termidele, Hilis-Rooma aegsele hoonele ja varajase islamiaja palee alusmüürile. Kõik need tuleb kaardistada ja läbi uurida ning kas leida koht, kust ringi minna, või teha tunnelile teed takistust eemaldades või sellest läbi puurides.
Kui kunagised Briti väljakaevajad endale sellesse kirikusse teed uuristasid, oli tunneli rajamine tavaline. Tänapäeval peetakse seda ohtlikuks ja ebateaduslikuks, õigustatuks ainult mõnes eriolukorras. Siin aga pole ülalt alla kaevata võimalik, arvestades, et vaid mõni meeter pealpool elavad inimesed. Selle asemel puurib inseneride ja ehitustööliste armee seljaku harja alla rõhtsat šahti, rügades kahes vahetuses 16 tundi päevas. Sedamööda, kuidas nad edasi liiguvad, kaevavad Uziel ja tema meeskond igas lahti uuristatud lõigus usinalt ülalt alla pinnast välja, leides keraamikat, münte ja muid esemeid. Selle meetodi teadusliku usaldusväärsuse suhtes on Iisraeli arheoloogid eri meelt. Mõned peavad seda revolutsiooniliseks, teised sügavalt ekslikuks.
Tunnelitöölised maadlevad ebastabiilse pinnasega, mis on korduvalt sisse varisenud, ja tunneli kohal elavad inimesed kaebavad kodudele tekitatud kahju üle. Need ambitsioonikad, suurelt osalt ühe juudi asunike organisatsiooni rahastatud väljakaevamised toimuvad eriti tundlikus kohas: see paik jääb Iisraeli poolt 1967. aastal annekteeritud Ida-Jeruusalemma, mida suur osa maailmast peab okupeeritud territooriumiks. (Rahvusvahelise õiguse järgi on sellistel aladel enamik väljakaevamisi keelatud.) See on palestiinlaste Wadi Hilweh ja juutide Taaveti linn ehk koht, kuhu kuningas Taavet rajas iisraellaste esimese pealinna.
Uziel juhatab mu seda kitsast käiku pidi tagasi ja me jõuame ühte uue tunneli valmis ossa. Äkilisest valgusest pimestatuna saan äärepealt vastu pead pinnast täis plastämbriga, mis meist konveierilindil mööda sõidab. Erinevalt pimedast ja rõskest brittide šahtist on see šaht vooderdatud läikiva terasega ning meenutab suuruselt ja kujult metrootunnelit. Rööbaste asemel aga kaovad kaugusse iidsed lubjakivist trepiastmed. „Osa neist kividest paistavad peaaegu terved,“ imetleb Uziel, kui me mööda neid laiu astmeid üles jalutame. „See oli Rooma aja alguse Jeruusalemma peatänav. Palverändurid pesid end tiigi ääres ja suundusid siis üles templisse.“
Tee eluiga jäi lühikeseks. Leitud mündid näitavad, et see vägev trepp ehitati 30. aasta paiku ja ehitust juhtis üks kurikuulus uskmatu, roomlasest prefekt, keda tuntakse enim kui meest, kes andis käsu Jeesus risti lüüa: Pontius Pilatus.
„Tõde võrsub maast,“ ütleb psalmiraamat, aga kelle tõde see on, on Jeruusalemmas pidev küsimus. Kolmes monoteistlikus usundis kesksel kohal olevas linnas võib labida maasse löömine tuua otseseid ja kaugeleulatuvaid tagajärgi. Maailmas on vähe kohti, kus väljakaevamised võivad nii ruttu vallandada rahutused, ähvardada piirkondliku sõjaga või põhjustada ülemaailmseid pingeid.
Kui Iisraeli valitsus avas 1996. aastal Läänemüüri-äärsele tunnelile vanalinna muslimi kvartalisse uue väljapääsu, puhkesid kogu piirkonnas vägivaldsed meeleavaldused, milles hukkus umbes 120 inimest. Järgnenud jagelemine selle üle, kelle kontrolli all peaks olema püha platvorm, mida juudid hüüavad Har HaBayitiks (Templimäeks) ja araablased Al-Haram ash-Sharifiks (Ülimaks Pühamuks), aitas kaasa Oslo rahuprotsessi nurjumisele. Isegi hiljutine Sallivuse muuseumi ehitamine on sattunud tule alla muslimite haudade hävitamise eest.
„Arheoloogia on Jeruusalemmas nii tundlik, et see puudutab mitte ainult teaduskogukonda, vaid ka poliitikuid ja avalikkust,“ tunnistab Yuval Baruch Iisraeli muinsuskaitseametist.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta detsembrikuu numbrist.
