Aafrika kaitsealasid taastamas - jõuline lähenemine töötab
Et päästa Aafrika kuulsad loomad salaküttimise ja muu neile ohtliku inimtegevuse eest, käib üks looduskaitserühmitus rikutud kaitsealadega ümber nagu pankrotis ettevõtetega, mis vajavad uut juhtimist. See töötab.
Zakouma rahvuspargi peakontor Kagu-Tšaadis on liivakarva hoone sakmelise müüririnnatisega, mis annab talle vana kõrbekindluse ilme. Teisel korrusel juhtimisruumi ukse ees ripub Kalašnikovi automaadi pilt, punane ring ümber ja punane kaldkriips läbi tõmmatud: relvi hoonesse ei lubata. Kalašnikovi automaate on Zakoumas igal pool. Neid kannavad kõik loodusvahid. Ja ka sissetungijad, kes tulevad siia loomi tapma.
Kompleksi ümbritsevad varjukad akaatsiapuud, Land Cruiserid tulevad ja lähevad, ja veidi eemal on mitu elevanti tulnud lombi juurde jooma. Nad paistavad siin, peakontori kärale nii lähedal rahulikud, aga nad ei ole taltsutatud: nad on valvsad, kuid neil on janu. 1963. aastal loodud Zakouma rahvuspark on aeg-ajalt olnud elevantidele sõjatsoon. 50 aastat tagasi võis Tšaadis kokku olla tervelt 300 000 elevanti, aga 1980-ndate keskpaigast saati jäi neid hästirelvastatud salaküttide tapatalgute tõttu katastroofiliselt vähemaks, kuni Zakoumast sai suurimale allesjäänud rühmale, umbes 4000 elevandile ebakindel pelgupaik.
Selle sajandi alguskümnendil tapeti üle 90 protsendi Zakouma elevandiasurkonnast. Enamasti tegid seda Sudaani poolsõjaväelised ratsajõugud, kes käisid idast siin haarangutel vandlit hankimas. Nende rühmitust tuntakse Janjaweedina, mille ligikaudne tõlge araabia keelest on ’saatanad hobustel’, ehkki mõned neist ratsutavad kaameli seljas. Janjaweed kasvas välja araabia nomaadide salkadest, osavatest ratsanikest, kellest said Darfuri konflikti ajal, relvastatult ja Sudaani valitsuse toetusel, halastamatud löögijõud ning hiljem vandlit himustavad palgalised bandiidid. Mõnda aega tundus, et nad võivad tappa kõik Tšaadi elevandid.
Siis aga, 2010. aastal, võttis Tšaadi valitsuse kutsel Zakouma haldamise üle eraorganisatsioon African Parks (AP), ja see trend sai järsu lõpu. Mittetulundusühenduse AP asutas 2000. aastal väike rühm looduskaitsjaid, kellele Aafrika loomastiku niivõrd massiline hävitamine muret tegi. Nüüd tegeleb see organisatsioon valitsustega sõlmitud lepingute alusel looduskaitsealade taastamise ja haldamisega – tingimusel, et neil on kohapeal täielik kontroll. Praegu haldab AP üheksas riigis viitteist kaitseala, tuues mõnedele Aafrika enim kannatanud loodusmaastikele välisraha, efektiivsed juhtimistavad ja jõulise korrakaitse.
Zakoumas tegutseb korrakaitses üle saja hea väljaõppega ja hästirelvastatud loodusvahi. Nad on enamasti mehed, aga nende seas on ka naisi, ning nende tegevus on koordineeritud ja strateegiliselt läbi mõeldud. Zakoumat juhib AP esindajana Leon Lamprecht, kes kasvas üles Lõuna-Aafrika Vabariigi Krügeri rahvuspargis, kus tema isa oli loodusvaht.
„Me ei ole sõjaväeline organisatsioon,“ rõhutas Lamprecht, näidates samal ajal mulle peakontori esimesel korrusel lukustatavas relvalaos suurt relva- ja laskemoonatagavara. „Me oleme looduskaitseorganisatsioon, kes koolitab oma loodusvahte sõjaväestatud jõuks.“
AP tegevjuht ja üks asutajatest Peter Fearnhead polnud minu arvamusega, et AP on tugevalt sõjaväestatud, sugugi nõus. Küll aga rõhutas ta meie telefonivestluses, et sõjaväestatust on rahvusparkides vaja ‒ et kaitsta mitte ainult loomi, vaid ka ümberkaudsete asulate inimesi, kes võivad langeda hobustel saatanate järgmise vägistamiste, röövide või rüüstamiste laine ohvriks. „Nad saavad aru, et rahvuspark toob neile stabiilsust ja turvalisust,“ ütles Fearnhead.
Leon Lamprecht joonistas mulle püramiidskeemi, näidates, kuidas AP oma eri tasandi ülesandeid näeb. Kõigepealt tuleb rajada korrakaitsest, taristust ja tugevast kaadrist püramiidi alus – ala terviklikkus, nagu Lamprecht seda nimetas. Alles siis saab liikuda edasi ülespoole: kogukondade arendamise, turismi ja ökoloogiliste uuringute juurde.
Selle töö "närvikeskuseks" on keskjuhtimisruum, kuhu laekub värske luureinfo elevantide asukoha ja igasuguse muret tekitava inimtegevuse kohta, olgu see röövpüüdjate laager, püssilask või sada rahvuspargi poole kappavat relvastatud ratsanikku, ning nende andmete järgi otsustatakse, kuhu saata loodusvahid. Teavet saadakse luurelendudelt, jalgsipatrullidelt, elevantide GPS-kaelustelt ja rahvuspargi ümbruse külades usaldatavatele informaatoritele antud käsisaatjate kaudu.
Igal hommikul kell kuus toimub infotund. Ruumis on pikk laud paari arvutimonitoriga ja seinal suur värviliste kaardinõeltega kirjatud kaart.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta detsembrikuu numbrist.
