Alates 2003. aastast on Rwanda põhiseaduses nõue, et 30 protsenti valitavatest ametikohtadest täidaksid naised. Parlamendis on praegu naisi 49 (pildil neist 33) ehk 61 protsenti, mis on maailma suurim naiste osakaal. Neli seitsmest riigikohtunikust on naised.  Foto: YAGAZIE EMEZI

Uuenev Rwanda - naiste üles ehitatud riik

Tragöödia ja vajadus on loonud naistele võimalusi, mis varem tundusid kujuteldamatud. Nüüd tuleb hoolitseda, et need jääksid püsima.

RWANDA GENOTSIIDI MUUSEUM on kummituslik paik, üks pealinna Kigali mitmest memoriaalist, mis on pühendatud 1994. aasta sajale kohutavale päevale, mil riigis möllas verine hõimukonflikt.

Selle õuduse päästsid valla hutu äärmuslaste süüdistused, et tutsi mässulised olevat alla tulistanud lennuki, milles viibisid president Juvenal Habyarimana ja Burundi president Cyprien Ntaryamira. Habyarimana, nagu ka umbes 85 protsenti Rwanda elanikkonnast, oli hutu. Saatusliku lennuõnnetuse ümber kuhjunud pinged lahvatasid veresaunaks, milles tapeti kuni miljon tutsit. Tapeti ka tuhandeid hutusid. Ametlikel andmetel vähemalt veerand miljonit naist vägistati ja üle 95 000 lapse jäi orvuks. Konflikti lõppedes olid Rwanda allesjäänud umbes kuuest miljonist elanikust valdav osa naised.

Genotsiidivastase Kampaania Muuseumi külastajad suunatakse peaaegu täielikus pimeduses läbi seitsme galerii, mille seinad on täis õõvastavaid fotosid, videoid ja kaarte, kuni jõuavad kahe viimase saali neoonvalgusesse, mis sümboliseerib vabastamist. Muuseum asub pealinna südames keset valitsusasutusi, parlamendi kõrval ja riigikohtust üle tee. Neid mõlemat muutsid genotsiidi metsikused jäädavalt.

National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Alice Urusaro Karekezi mäletab neid süngeid päevi ja hirmutavaid küsimusi, kuidas Rwandal tuleks edasi minna. Ta on inimõiguste jurist, kes võitles 1997. aastal välja, et vägistamisi hakati karistama sõjakuritegudena. Ühtlasi on ta 1999. aastal loodud Konfliktide Lahendamise Keskuse üks asutajatest.

„Enamik tapetuid olid mehed,“ ütleb ta. „Enamik põgenikke olid mehed. Enamik vange ka mehed. Kes siis riiki juhtima hakkab?“

Tragöödia ja vajaduse sunnil ning pragmaatilistel kaalutlustel asusid naised – kes moodustasid kuni 80 protsenti Rwanda allesjäänud elanikkonnast – seda juhtimistühimikku täitma. Naiste kodanikurühmituste kaasabil on seadusandjad kehtestanud maailma ühe naistesõbralikuma poliitika.

1999. aastal said naised senise traditsiooni vastaselt õiguse testamendi puudumisel vara pärida, nii et maainimeste tütardest, kes varem olid maast ilma jäänud, sest selle pärisid nende vennad, said maaomanikud. Teised reformid võimaldasid naistel maa tagatisel laenu saada. Naistele anti õigus abikaasa loata pangakontot avada, mis veelgi soodustas nende rahalist sõltumatust. Tähtsustama hakati tüdrukute haridust ning seda toetati meetmetega, mis võimaldasid rohkematel tüdrukutel kõrgkoolis käia, ja tüdrukutele loodi stiimulid selliste erialade õppimiseks, kus varem domineerisid mehed.

Kui varem koheldi Rwandas naisi omandina, mille põhiülesanne on sünnitada lapsi, siis nüüdseks on Rwandast saanud riik, mille põhiseaduse järgi peab vähemalt 30 protsenti valitavatest ametikohtadest olema täidetud naistega. Alates 2003. aastast on naiste osakaal Rwanda parlamendis pidevalt olnud maailma suurim (praegu on see alamkojas 61 protsenti). Seitsmest riigikohtunikust neli on naised, nende seas ka riigikohtu aseesimees.

Presidendiamet on endiselt meeste päralt – alates 2000. aastast peab seda sõjaväeülem Paul Kagame, kelle väed peatasid genotsiidi ‒, aga Rwanda valitsuskabineti 26 liikmest 13 on naised. Mõnede silmis autoritaarne ja teiste arvates visionäärlik juht Kagame koos enda juhitud valitseva erakonna, Rwanda Isamaarindega vedas eest jõupingutusi uue rahvusliku identiteedi loomiseks, rookides välja „hutu“ ja „tutsi“ igasuguse mainimise, ning astus pikki samme soolise võrdõiguslikkuse poole.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta novembrikuu numbrist.

Vestine Mukeshimana on üle kümne aasta oma mootorrattaga Kigalis inimesi sõidutanud. Kui ta selles ametis alustas, siis meeskolleegid julgustasid teda ja juhatasid tema juurde kliente. Tema sõnul on naisettevõtjate toetamine Rwandas tavaline.  Foto: YAGAZIE EMEZI
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657