Naised kujundavad õiglasemat tulevikku
Kõikjal maailmas teevad naised kogukondades ja valitsustes oma häält kuuldavaks, aidates meid lähemale sugude võrdõiguslikkusele.
Theresa Kachindamoto mäletab esimest lapsabielu, mille ta tühistas – vaid mõni päev pärast seda, kui temast sai Malawi lõuna-ngonide esimene naissoost ülempealik. See oli Dedza ringkonnas, mis jääb pealinnast Lilongwest kagusse. Ta oli mööda kõndinud jalgpalli mängivatest tüdrukutest ja poistest, mis on tavaline vaatepilt, aga siis astus üks tüdruk mängust eemale imikut rinnaga toitma.
„Olin šokeeritud,“ meenutab Kachindamoto. „Mul oli seda valus vaadata. Ema oli 12-aastane, aga valetas mulle, et on 13.“
Kachindamoto andis verinoorest emast Ceciliast teada kogukonnavanematele, kes olid ta pealikuks määranud. „Nad ütlesid: „Oi jaa, see on siin igal pool tavaline. Aga nüüd oled sina pealik ja võid teha, mis tahad.“.“
Ja Kachindamoto tegigi. Ta tühistas selle abielu ja pani noore ema tagasi kooli. See oli 2003. aastal. Ta maksis Cecilia õppemaksu, kuni tüdruk lõpetas keskkooli. Nüüd peab Cecilia toidupoodi. „Iga kord, kui ta mulle külla tuleb, ütleb ta: „Aitäh, pealik! Aitäh!“,“ räägib Kachindamoto.
Nüüdseks 60-aastane ülempealik Kachindamoto on tühistanud kokku 2549 abielu ja saatnud tüdrukud kooli tagasi. Ta keelas ära ka murdeikka jõudnud tüdrukute initsiatsioonirituaali, kus tüdrukud kaotasid võõrale süütuse.
Kachindamoto hääl on üks paljudest kogu maailmas kostvatest häältest, mis võitlevad naiste õiguste eest. Naise hääl, nagu Egiptuse meeleavaldajad kunagi Kairo Tahriri väljakul skandeerisid, on revolutsioon. Seda loosungit kasutati 2013. aastal vägistamiste ja seksuaalse ahistamise vastases kampaanias, löögis vaikuse vastu, mis on nii Egiptuses kui ka mujal maailmas, nagu näitas #MeToo liikumine, tihti status quo.
Viimastel aastatel on naised üle maailma, Prantsusmaast Indiani ja Namiibiast Jaapanini, söakamalt sõna võtnud meeste väärkäitumise vastu, ja see on viinud ülemaailmse aruteluni seksismist, misogüüniast ja võimudünaamikast, mida naised kodus ja väljaspool kodu kogevad.
Meie maailm on ikka veel mitmes mõttes meeste maailm, aga kõigil elualadel, poliitikast kunstideni, püüavad naised seda oma kogukonnas muuta. Selle missiooni nimel tegutsetakse mitmel tasandil: valitsusasutustes, töökohtadel ja kodus, tänavaaktivismi kaudu ning oma lugusid rääkides ja oma ühiskondi kujundades.
Näiteks Rwandas ja Iraagis on seadusega sätestatud kvoodid taganud naiste olulise osakaalu parlamendis. Rwanda parlamendis on see 2003. aastast saadik pidevalt olnud maailma suurim (vt novembrinumbrist ka lugu „Võim arvudes“). Malawis ja teistes Aafrika riikides, kus ei ole kehtestatud seadusandlikke volitusi, mis aitaksid naistel ühiskonnas kõrgemale tõusta, surutakse muutusi läbi kohalikul tasandil, naispealikute kaudu, kes avardavad naiste ja tüdrukute võimalusi.
Tavaliselt aga ei tule muutused kergelt. Patriarhaalne status quo on sügavalt juurdunud, eriti autoritaarsetes riikides, kus süsteemile vastu hakkamine toob karme tagajärgi, ole sa mees või naine. Siiani pole sugupoolte võrdsuseni jõudnud ükski maailma riik. Esirinnas on Põhjamaad, näiteks Island ja Norra: need riigid on Maailma Majandusfoorumi iga-aastases soolise lõhe indeksis parimate seas. Indeks mõõdab rahvaarvuga kaalutud soolist ebavõrdsust neljas põhivaldkonnas: tervishoius, hariduses, majanduses ja poliitikas. Nimekirja alumises otsas, suure soolise ebavõrdsusega maade seas, on Malawi ja enamik ülejäänud Sahara-tagusest Aafrikast. Samas aga on selles piirkonnas suuri erinevusi, ja kümne parima seas on ka kaks Sahara-taguse Aafrika riiki, Rwanda (6.) ja Namiibia (10.). Rwanda kõrge koht on saavutatud suuresti tänu paljudele naisi toetavatele seadustele, mis on pärast 1994. aasta laastavat genotsiidi vastu võetud (vt selleteemalist lugu novembrinumbrist).
Sooline ebavõrdsus ei ole seotud ega piirdu ühegi kindla koha, rassi ega usuga. Näiteks Kanada on ülemaailmses indeksis 16. kohal, aga USA alles 51.-l ning tõmbab Põhja-Ameerika keskmist alla, kuna poliitilise mõjuvõimu alaindeksis on areng seiskunud ja valitsuses on sooline tasakaal halvenenud, ning kuna tagasilangust on ka hariduses.
See pingerida rikastab meie arusaama naiste mõjujõust ja raskustest maailma eri paigus, eriti Lähis-Idas ja Aafrikas, kahes hiigelsuures piirkonnas, mis sageli taandatakse homogeenseteks plokkideks, jättes arvesse võtmata nüansid, mis teevad iga riigi ainulaadseks.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta novembrikuu numbrist.
