Kordofani kaelkirjakud hõõruvad Tšaadi Zakouma rahvuspargis kaelu vastamisi. See võib olla võitluse eelmäng või nende enamasti vaikivate loomade mingi muu suhtlusvorm. Zakouma on Kordofani kaelkirjakutele üsna turvaline, seal elab üle poole nende maailmaasurkonnast.  Foto: Brent Stirton, NG

Kaelkirjakud - kas neid päästaks ümberasustamine

Neid mõistatuslikke hiiglasi ähvardavad Aafrikas üha suuremad ohud. Loomade ümberasustamine võiks mõne liigi päästa – aga sellega kaasnevad uued riskid.

Kõigist Aafrika suurimetajatest, keda metsloomade veterinaaril Pete Morkelil on aja jooksul tulnud kinni püüda – lõvisid, metsaelevante, laimokk-ninasarvikuid –, on kaelkirjakutega kõige rohkem muret. „Teistele loomadele püüad manustada vaid niipalju uinutit, et teha nad liikumatuks, aga kaelkirjakul kasutan ma täielikku üledoosi, et ta keemiaga jalust maha võtta,“ räägib päikesest parkunud 59-aastane Morkel, luurates kusagil Nigeri kõnnumaal, pealinnast Niameyst umbes sada kilomeetrit idas, kaheaastast emast kaelkirjakut, mina vaikselt kannul. Tal on peas kaitsevärvi müts ning jalas lillaruudulised rebenenud bokserid, mida ta on mitu viimast päeva kandnud šortsidena.

Morkel on laadinud oma noolepüssi etorfiiniga, morfiinist umbes 6000 korda tugevama opioidiga. Kui nool läbistab kaelkirjaku naha, on Morkelil ja tema tiimil vaid paar minutit aega, et loom kätte saada, ohelikku panna ja süstida talle kaela sisse vastumürki, et ta ära ei sureks. Kui neil õnnestub ta kinni püüda ja ta elab üle 800-kilomeetrise sõidu läbi Nigeri, saab temast üks kaheksast maailma ühe haruldasema metsiku imetaja uue asurkonna „Aadamast“ ja „Eevast“.

Kaelkirjakud, keda me oleme nädal aega taga ajanud, põlvnevad umbes 50 loomast, kes rändasid Lääne-Aafrika riiki Nigerisse 1980-ndate lõpus, mil põud ja sõda ajasid nad välja nende endisest elupaigast naaberriigis Malis. Nad kõndisid piki Nigeri jõge läbi Saheli lõunakagusse ja läksid Niameyst ringiga mööda, kuni jäid pidama Koure piirkonda, kuivale ja tolmusele lavamaale.

National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

76-aastane fulani karjus Amadou Hama meenutas, kuidas ta aastakümneid tagasi ühel õhtul oma loomi karjatades esimest korda üht neist loomadest kohtas. „Me arvasime, et ta on saatan, selle pika kaela ja sarvede pärast. Lõvidest ja teistest ohtlikest loomadest oli mulle räägitud, aga kaelkirjakust polnud ma kunagi kuulnud. Isegi lehmad olid hirmu täis.“

Äsjasaabunud hiiglased olid viimased ellujäänud nn valgete kaelkirjakute kunagisest tohutu suurest asurkonnast, mille levila ulatus 20. sajandi alguses kõikjale Lääne-Aafrikasse, Senegali rannikust Nigeeriani.

2016. aastal jõudis üks teadlaste töörühm kaelkirjakute kohta uudsele (ehkki alles vaieldavale) arusaamale. Varem valitses seisukoht, et kõik kaelkirjakud kuuluvad samasse liiki, Giraffa camelopardalis. Nüüd näitab geenianalüüs, et tegelikult on kaelkirjakuid neli liiki, mis erinevad üksteisest rohkemgi kui pruunkaru jääkarust. Ja need neli jaotuvad omakorda viieks alamliigiks, millest üks on haruldane Lääne-Aafrika kaelkirjak (Giraffa camelopardalis peralta), nood heledad laigulised pagulased, keda leidub nüüd ainult Nigeri Koure piirkonnas. Selle uue süstemaatika alusel oleksid kõik peale kahe alamliigi ohualtid, väljasuremisohus või kriitilises seisundis, ja viimase kolmekümne aastaga on kaelkirjakute arvukus kõikjal Aafrikas vähenenud ligi 40 protsenti, nii et maailma on järele jäänud hinnanguliselt 110 000 kaelkirjakut.

Kaelkirjakukaitse Fondi (Giraffe Conservation Foundation, GCF) kaasdirektor Julian Fennessy nimetab seda vaikseks väljasuremiseks, sest kui elevantide ja inimahvide hääbumine on pälvinud suurt tähelepanu, siis kaelkirjakute puhul eeldab enamik inimesi, et neil läheb looduses päris hästi, võib-olla sellepärast, et neid näeb palju loomaaedades.

Ja mõnedes Aafrika osades lähebki neil hästi.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta oktoobrikuu numbrist.

Looduskaitjad tõmbavad Keenias Amboselis surnud kaelkirjakut salaküti püünisest välja. Ühest kaelkirjakust võib saada 300 kilo väärtuslikku liha. Vahel tapetakse kaelkirjakuid ainult saba pärast, mis on mõnes kultuuris staatusesümbol.  Foto: Brent Stirton, NG
Ühes Texase topisetöökojas on väljas värske kaelkirjakutopis. Papiribad ja nõelad hoiavad nahka paigal, kuni see vahtplastist vormil kuivab. Kaelkirjakute arvukus on 30 aastaga 40 protsenti langenud, looduses on neid järel 110 000 ringis.  Foto: David Chancellor, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657