Erkki Peetsalu: Meie aja suurim küsimus
Ilmselt sa tead, kuidas räägib rukkirääk – krääksub veidralt „krääk-krääk“. Ootasin seda südamelähedast krääksatust oma koduümbruses poolest suvest peale, aga tänavu ei kuulnud. Võib-olla on see juhus, kuigi ma kahtlen.
Ornitoloogid kinnitavad, et Eesti põllu- ja metsalindude arv väheneb igal aastal kümnete tuhandete tiivapaaride võrra. Pisikesi kaduvaid liike, kelle elupaigad hävivad intensiivse maakasutuse tõttu nii põllul kui ka metsas, ei märka me üldse. Liigirikkuse kadu, millele selles ajakirjanumbris keskendume, ei puuduta üksnes kaugeid maid, vaid otseselt ka Eestit. Keeldudes süvenemast faktidesse, võib see muidugi paista järjekordse vandenõuteooriana.
Stalinistliku sordiaretaja Ivan Mitšurini lipukiri „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise!“ toimib kui kärbsepaber ka praegustele võimukärbestele. Konditsioneeritud kabinetis valge särgi ja lipsuga tähtsaid pabereid allkirjastades tundub tehnokraadile jutt elurikkuse hääbumisest emotsionaalselt ülesköetud pehmode meelevaldse hämana: pügatud võraga puud ju kasvavad kontorihoone akna all ning pügatud mururiba parkla kõrval rohetab! Roheline kõrb, nagu looduse tundjad golfimuru kutsuvad, ei ole aga liigirikas ökosüsteem, vaid elutu kui kõrb. Jah, kõrbeski leidub elu, kuid mitte sellisel määral ja inimliiki toetavana nagu lopsakas vihmametsas või liigirikkal niidul.
Allkirjastades otsust muru kohustusliku kõrguse kohta ja väljastades hetk hiljem trahvinõuet maaomanikule, kes jättis oma aias mõned murulapid niitmata, et elurikkus saaks linnakeskkonnas pisutki eluõigust, oleme ametnike armeena astunud üle punase joone. Üle punase joone looduse suhtes, mille tasuta hüvesid me iseenesestmõistetavalt tarbime, ise mõistmata, et need meile eluks vajalikud hüved – puhas õhk, puhas vesi, viljakas muld, kliimaregulatsioon jpm – ei ole ilma liigirikkuse ja elupaikade säilimiseta võimalikud.
Liigirikkuse kadu ei puuduta üksnes kaugeid maid, vaid otseselt ka Eestit. Keeldudes süvenemast faktidesse, võib see muidugi paista järjekordse vandenõuteooriana.
Elurikkuse oaaside, pisikeste liigirikaste niidulapikeste hoidmise ja loomise vajadusest räägib ka ökoloog Aveliina Helm meie selles numbris ilmuvas Lõuna-Eesti looduse loos. „Ökosüsteemide hoidmine ning taastamine on kõige odavam ja efektiivsem meetod kliimamuutuse pidurdamiseks ning selle negatiivsete mõjude leevendamiseks. Hästi toimivad ökosüsteemid on nagu meie kindlustuspoliis tulevikuks,“ rõhutab Helm.
Enne kui oleme lootusetult hiljaks jäänud, ökosüsteeme pöördumatult kahjustanud, võiksime märgata neid looduse antud ohumärke enda ümber. Kuid me ei märka. Maailm põleb ja meie peame seda looduse loomulikuks protsessiks. Eks see nii ongi olnud miljonite aastate jooksul – looduse kui tervikliku ökosüsteemi isereguleerumise võime on midagi täiesti erakordset, mida inimmõistus ei suudagi lõpuni mõista ega seletada. Praegu oleme aga meie, inimesed, andnud oma tegevuse ja tegevusetusega hoogu looduses aset leidvatele protsessidele, mille tulemusena võib ka meie enda liigi saatus selle isereguleeruva protsessi käigus tugeva löögi alla sattuda. Kuni seeneniidistike ja puujuurte Wood Wide Web meid üle võtab, nagu JAIK võttis üle Von Krahli...
Fotograaf Joel Sartore, kes pildistab kaduvate liikide andmepanka Photo Ark ehk „Noa Laev fotodel“, ütleb: „Meie aja suurim küsimus on, kas me ärkame üles ja võtame midagi ette või vahime oma nutitelefone, kuni katastroof on käes.“
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
