Uus külm sõda
Arktika sulades üritavad riigid üksteise võidu saavutada kontrolli jää alla maetud ressursside ja laevateede üle. Uurime lähemalt, kuidas kliimamuutus loob Kaug-Põhjas pinnast konfliktideks.
Ühel pilvisel hilisel novembripärastlõunal seisis Alaska Gjoa Haveni küla äsjavalitud patrullijuht Marvin Atqittuq küla lähedal merejääl ja kutsus oma väesalga koosolekule. Jäine tuul tuiskas lõuna poolt lund ja väljas oli umbes 30 miinuskraadi – külm, aga mitte kõige külmem. Umbes 20-st inuiti mehest ja mõnest naisest koosnev kompanii kogunes Atqittuqi ümber, vintpüssid õlal. Mõnel oli seljas karibunahast käsitsi õmmeldud parka või jalas jääkarunahast püksid, mõni kandis tavalisi poeriideid, mis polnud kaugeltki sama soojad, aga namuktuk, praeguseks käisid kah. Atqittuq (hääldatakse at-kii-TUK) tõmbas kätte hülgenahast kindad ja tutvustas selle päeva plaani. Salk kuulus Kanada maakaitseväe (relvajõudude vabatahtliku reservüksuse Canadian Rangers) koosseisu, ja Atqittuq pidi nüüd viima nad oma esimesele missioonile nende komandörina: patrullreidile mootorsaanidega mööda Kunigas Williami saare puudeta rannikut. Kavas oli GPS-i koolitus, sõjaväelised laskeharjutused, otsingu- ja päästeõppused ning ohtralt küttimist ja jääpüüki.
Seisin ringi servas ja hõõrusin ripsmetelt jääd. Märkmete tegemiseks oli liiga külm, nii et ma vaatasin nägusid ja lugesin külmavõetud kohti, väikseid aumärke, mis kõnelesid planeedi ühel ebasõbralikumal maastikul õues elatud elust.
Peagi läks salk laiali ja hakkas suitsetama viimaseid sigarette enne pikka sõitu pimedusse. Atqittuq tuli minu juurde küsima, ega mul külm pole. Ta oli pikk, laiaõlgne ja naeruhimuline. Atqittuq oli olnud maakaitseväelane palju aastaid, enne kui teised valisid ta oma uueks juhiks. Ta hoiatas mind sõbralikult, et ma eesootaval pikal sõidul magama ei jääks.
Seda olevat tema sõnul juhtunud. Vahel on keegi mootorsaanilt maha pudenenud ja kadunuks jäänud. Atqittuq tuletas mulle meelde, et saarel ega kusagil mujal tervel Nunavuti territooriumil (mis on umbes Gröönimaa suurune) praegu mobiiliteenuseid pole. „Kui midagi juhtub ja sa jääd teistest eraldi, püsi lihtsalt paigal, kuni keegi tuleb sulle järele,“ soovitas ta. „Ja püüa mitte kohtuda jääkarudega.“
Maakaitseväelasi hüütakse Kanada Põhja silmadeks ja kõrvadeks ning nende salgad on patrullinud riigi ääremaadel 1940. aastatest saati. Enamik Kaug-Põhja maakaitseväelasi on põliselanikest vabatahtlikud, ja aastate jooksul on nad teinud eelluuret, osalenud sõjamängudes ning õpetanud regulaarvägesid iglut ehitama, tundras navigeerima ja üldse külma käes ellu jääma. Nende roll, nagu ka Kaug-Põhi ise, pole kuigi tuntud, ja nad on alati suutnud oma organisatsiooni püsti hoida napi eelarve ja pruugitud varustusega. Näiteks on nad saanud valitsuselt käsilukuga vintpüssid, mis on valmistatud 1940-ndatel ja kannavad veel Briti krooni pressmärki.
Minu külaskäigu paiku aga oli Kanada valitsus hakanud maakaitset ümber hindama. Kõminad, et mitu riiki üritavad üksteise võidu esitada soojenevale Arktikale ja sealsele hiiglaslikule kasutamata loodusvarade varasalvele uusi nõudeid, olid pannud Ottawa poliitikuid lubama maakaitseväelastele paremat varustust ja raha vabatahtlike juurde värbamiseks. Samal ajal tundsid maakaitse vastu huvi ka USA sõjaväevõimud, et luua midagi sarnast Alaskal.
Atqittuqil oli selle tähelepanu üle hea meel. Ta kasvas üles Arktikas ja kasvatab nüüd seal oma poega, nii et ta teadis, kuidas kaugel asuv valitsus võib muutuda toetavast sõnamurdlikuks ja siis üldse unustusse jätta. Seekord polnud aga raske arvata, mis poliitikutel meeles mõlkus: pärast aastaid selle tõsiasja eiramist, et Arktika soojeneb kiiremini kui ükski teine maailma piirkond, oli Kanada lõpuks hakanud seda tunnistama.
„Meie, inuitid, oleme rääkinud kliimamuutusest juba ammu,“ ütles Atqittuq enne tundrasse teele asumist. „Nüüd hakkab valitsus järele jõudma, ja nad tahavad, et me peaksime vahti. Noh, olgu peale. Me oleme uhked kanadalased.“ Siis ta muigas. „Tore lihtsalt oleks, kui me oleksime piisavalt kanadalased, et saada hea telefoniühendus, eks?“
Mai alguses sõitis USA riigisekretär Mike Pompeo Soome Lapi maakonna pealinna Rovaniemisse pidama kõnet Arktika Nõukogus, organisatsioonis, kuhu kuuluvad kaheksa põhjapolaarjoonest põhja pool territooriumi omavat riiki ja Arktika põlisrahvaste esindajad. See nõukogu on umbes 20 aastat edendanud kollegiaalset arutelu, koostööd ja edumeelseid seisukohti kliimamuutuse küsimustes. Pompeo ilmumine neile seisukohtadele vastu seisva valitsuse saadikuna tekitas piinliku hetke.
„Nüüd on Ameerikal aeg ajada Arktika riigina ja Arktika tuleviku eest selg sirgu,“ kuulutas Pompeo ametlikule koosolekule eelnenud õhtusel üritusel. „Sest Arktika pole kaugeltki see aher kõnnumaa, milleks paljud on teda pidanud ... Arktika on võimaluste ja külluse eesliin.“
See kõne andis märku, et lõpule on jõudnud Arktika tõeliselt kummaline „ümberbrändimine“, mis on kestnud juba üle kümne aasta. Alasid, mida kunagi peeti külmunud jäätmaaks, kirjeldatakse nüüd tärkava rajamaana. Teisisõnu on Arktika nüüd avatud ärile.
Valdav osa aega inimkonna ajaloost on põhjapolaarjoonest põhja poole jääv maailm olnud suure äri jaoks enamasti mängust väljas. Maadeuurijad, ärimehed ja teadlased uskusid juba ammu, et Arktika jää ja lume all on peidus rikkalikud loodusvarad ja laevateed, aga tõendeid Arktika rikkuste kohta varjasid seesama tappev külm, kurnav pimedus ja üüratud vahemaad, mis takistasid ka tema uurimist.
Praegu on Arktika maastik rohelisem kui sa oskaksid arvata. Põhjapõtru on vähem, sääski rohkem ja suved soojemad. Kõige nähtavam ja häirivam muutus on toimunud merel, kus suvine merejää – ujuv jäälaam, mis katab Arktika lühikese sulaperioodi jooksul suurt osa Põhja-Jäämerest – on üllatava kiirusega kahanenud.
See ujuv jääkate on küll alati soojadel kuudel kahanenud ja pakase naastes uuesti laienenud, aga nüüdse jääkao ulatus on enneolematu, ja mõnede teadlaste arvates jää taandumine kiireneb. NASA teadlaste hinnangul kaotab Arktika iga aastaga keskmiselt umbes 54 000 ruutkilomeetrit jääd, ja USA 2014. aasta riikliku kliimaraporti koostanud eksperdid prognoosivad, et juba enne 2050. aastat on Põhja-Jäämeri suviti jäävaba.
„Kõik see toimub arvatust palju kiiremini,“ ütles USA Wilsoni Keskuse polaarinstituudi direktor Michael Sfraga. „Põhja-Jäämeri läheb lahti otse meie silme all.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta septembrikuu numbrist.
