Teadusassistent Nora Fried mõõdab käsiseadmega IceCube jääpealse lume eripinda (osakeste pindala massiühiku kohta). Lume struktuurist oleneb, kui palju valgust lumi neelab või peegeldab, ja seega ka see, kuidas lumi mõjutab kliimasoojenemist.  Foto: Esther Horvath, NG

Pilk Arktika jääl - kuidas ekstreemsetes oludes koostööd teha

Gröönimaal Arktika soojenemist jälgivad eri maade teadlased tunnevad end ühtse kogukonnana.

Suveõhtu on nii soe, et sõdurid saavad istuda õues ilma särgita.

Üks mängib kitarri, üks loeb. Õhustik on pingevaba ja puhkuse moodi, kuigi asukoha järgi seda ei ootaks: need mehed on kõigest 925 kilomeetri kaugusel põhjapoolusest, Kirde-Gröönimaal Taani sõjaväebaasis Station Nord. Eemal ümiseb generaator ja aeg-ajalt hakkab üks kahest Grööni koerast haukuma. Päike käib Arktika taevas ringiratast.

Baasi igapäevategemised on seotud põhiliselt teadustööga. Arktika soojeneb kiiremini kui ükski teine maailma paik, ja kliimamuutuse mõju uurivatele teadlastele on sel baasil kaks eelist: kõrvaline asukoht – peaaegu 82. põhjalaiuskraadil ja maailma suurimas rahvuspargis – ning ligipääsetavus, sest baasil on oma lennurada. Liialdamata võib öelda, et kõik, mis siin Arktikas toimub, mõjutab kogu maailma: Arktika on globaalse jahutussüsteemi osa, ja nüüd, mil kliima soojenedes merejää üha kiiremini kahaneb, on see süsteem lagunemas. Station Nord on täiuslik koht, kus külalisteadlased kõikjalt maailmast saavad koguda andmeid jää, mere ja atmosfääri kohta, et mõõta, kuidas Arktika keskkond aja jooksul muutub. Teadlased loodavad, et need andmed aitavad neil prognoosida, mis meie planeeti ees ootab.

National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Selliseid kohti pole just palju, kus sa saad barakis ärgata, kohvi juua ja astuda siis planeedi ühte äärmuslikumasse keskkonda: lumetormid, käre pakane, udud ja kuude kaupa talvepimedust käivad siin asja juurde. Kevadel võib temperatuur langeda 35 külmakraadist allapoole ja suvel keerutavad tuuled üles nii palju tolmu, et su hambadki on sellega koos.

Station Nordil on ka poliitiline otstarve, sellepärast haldabki seda sõjavägi. Taanil on siinse piirkonna üle rahvusvaheliselt tunnustatud suveräänsus, aga selle säilitamiseks peab riik näitama oma kohalolekut. Kuuele siin elavale spetsialistile – kes kõik on Taani sõjaväelased ja peaaegu alati mehed – on see paik 26 kuu pikkuse lähetuse ajal koduks.

1952. aastal peamiselt ilmajaamana tegevust alustanud baas on sisuliselt väike küla, millel on oma lennuväli. Külas on üle 25 hoone, mille seas on barakke, töökodasid, generaatorikuur, köögihoone ja seltsimaja. Tuleohutuse kaalutlustel on hooned üheotstarbelised ja paiknevad hajali.

Linnak on piisavalt suur, et pakkuda taristut, mida on vaja maailmatasemel teaduse tegemiseks ohtlikus – ja kaunis – keskkonnas. Sõdurid roogivad lennuradadelt lund, tangivad lennukeid, koristavad barakke, varustavad toiduga – see tuuakse kohale kaubalennukitega ‒, hangivad lähedasest liustikujärvest vett ja remondivad seadmeid. Talviti on nad kuuekesi (või kaheksakesi, kui ka koerad hulka arvata) kuude viisi omapead. Satelliitside võimaldab elementaarset meili- ja tekstisõnumiühendust. Kõik saavad igakuist makstud kõneaega. Baasi talveks täielikult sulgeda on suurem töö kui pidada seal minimaalset meeskonda asjadel silma peal hoidmas.

Kevadest sügiseni võõrustavad nad kuni 60-liikmelist roteeruvat rahvusvahelist kogukonda: teadlaste töörühmi, abipersonali, piloote, insenere ja sõjaväelasi.

Sellel kogukonnal on oma kultuur. Kui jääd ühisele söögiajale hiljaks, oodatakse sinult, et sa küpsetaksid millalgi kõikidele koogi. Igal laupäevaõhtul on pidulik kolmekäiguline õhtusöök. Kõik peavad tulema lipsu või seelikuga, ja kui sul seda kaasas pole, nagu enamikul, kes on siin esimest korda, võid teha selle ise ükskõik millest, mis sa suudad baasist leida, kaasa arvatud puit, elektrijuhtmed, raamatud või teekotiümbrised. Seni tehtutest on köögiseinal näitus.

Laupäeviti on tunne, nagu sa tuleksid kusagilt koju oma pere juurde, ütleb sõdur Mads Adamsen.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta septembrikuu numbrist.

Flygeri onni juures, umbes kaks kilomeetrit Station Nordist kagus, on köidikus heeliumiga täidetud õhupall. See hakkab mõõtma atmosfääri alumistes kihtides – lennuki turvalisest lennukõrgusest madalamal – õhu turbulentsi, päikese- ja maakiirgust ning tahmasisaldust.  Foto: Esther Horvath, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657