Oht kerkib altpoolt
Arktika igikelts sulab arvatust palju kiiremini, kujundades ümber maad ja vabastades süsinikgaase, mis võivad kiirendada kliimamuutust.
Sergei Zimov, hariduselt ökoloog, viskas kuhja otsa karvase mammuti luu. Ta kükitas külma ja laia Kolõma jõe ääres mudas, pea kohal kõrgumas murenev kaldapaljand. Ida-Siberis, kaugel ülalpool põhjapolaarjoont, selles Venemaa osas, mis jääb Moskvast kaugemale kui Alaskast, oli suvi. Kusagil ei paistnud lapikestki härmatist ega lund. Siin Duvannõi Jari paljandil aga oli Kolõma jõgi läbi närinud ja nähtavale toonud selle, mis on peidus maapinna all: külmunud pinnase ehk igikeltsa kihi, mis on sadu meetreid paks – ja soojeneb kiiresti. Zimovi saapaid endasse imevale kaldale pudenes oksi, muud taimset materjali ja jääaegsete loomade osi: piisoni lõualuid, hobuse reieluid, mammutiluid.
„Ma armastan Duvannõi Jari,“ ütles Zimov fossiile mudast välja sikutades. „See on nagu raamat. Iga lehekülg on lugu looduse ajaloost.“ 23 miljonil ruutkilomeetril Maa pindalast kirjutab kliimamuutus uut peatükki. Arktika igikelts ei sula vähehaaval, nagu teadlased kunagi ennustasid. Geoloogilises mõistes sulab see peaaegu üleöö. Kui pinnas pehmeneb ja sisse vajub, nagu Duvannõi Jaris, vabaneb sellest ürgse elustiku jäänuseid – ja suurtes kogustes süsinikku – mis on aastatuhandeid olnud jäises pinnases kinni. Ajal, mil inimesed pingutavad, et oma fossiilkütustest tekkivaid süsinikuheitmeid vähendada, tõotab igikeltsast metaani või süsinikdioksiidina atmosfääri lenduv süsinik kliimamuutust kiirendada.
Vähe on inimesi, kes mõistavad seda ohtu paremini kui Zimov. Ta on aastakümneid kaevanud välja soojeneva Arktika saladusi, töötades tagasihoidlikus uurimisjaamas, mis asub Duvannõi Jarist umbes kolmetunnise kiirpaadisõidu kaugusel kullakaevandusasulas Tšerskis.
Oma uuringutega on ta pahupidi pööranud mõningaid käibetõdesid, eelkõige arusaama, et Kaug-Põhi oli pleistotseenis katkematu jääkõrb, õhukeste muldade ja harvade pujudega. Duvannõi Jarist leitud rohked mammutite ja teiste suurte rohusööjate fossiilid ütlesid Zimovile, et Siber, Alaska ja Lääne-Kanada olid hoopis viljakad rohtlad, kus kasvas rikkalikult rohttaimi ja pajupõõsaid. Kui need taimed ja loomad surid, aeglustas külm nende lagunemist. Aja jooksul mattis tuulega kandunud tolm nad sügavale maasse ja lukustas igikeltsa. Selle tulemusena on Arktika igikelts palju süsinikurikkam kui teadlased kunagi arvasid.
Nüüd viitavad uued avastused, et planeedi soojenedes pääseb see süsinik rutem välja. Arktika soojenemise ootamatu kiiruse ja polaarmaastike sulavee muret tekitavate liikumismustrite järgi kahtlustavad teadlased nüüd, et iga kraadi kohta, mis Maa keskmine temperatuur tõuseb, võib igikeltsast vabaneda aastas nii palju süsinikku nagu vabaneb kivisöe, nafta ja maagaasi põletamisest nelja kuni kuue aastaga – kaks-kolm korda rohkem kui teadlased veel paar aastat tagasi arvasid. Kui me fossiilkütuste kasutamist ei vähenda, võib igikeltsast mõnekümne aastaga saada sama suur kasvuhoonegaaside allikas nagu praegune maailma suurim allikas Hiina.
Sellega me ei arvesta. ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) on hakanud alles hiljuti igikeltsa oma prognoosides arvesse võtma. IPCC alahindab ikka veel selle Pandora külmkapi suurust, mis võib lahti paiskuda – ja seda, kui palju kaost see võib vallandada.
Meie endi võime planeeti soojendada on igikeltsa oma kõrval tühine. Ent kui me loodame hoida soojenemise kahe kraadi piires, nagu 195 riiki 2015. aastal Pariisi kliimakõnelustel kokku leppisid, peame uute uuringute järgi võib-olla vähendama heitmeid IPCC mudelitega prognoositust kaheksa aastat varem, lihtsalt et võtta arvesse igikeltsa sulamist.
See on ehk meie kõige alahinnatum põhjus puhtamale energiale üleminekut kiirendada: et jõuda mistahes eesmärgini, mille me soojenemise vastu võitlemiseks püstitame, tuleb meil liikuda arvatust veel kiiremini.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta septembrikuu numbrist.
