Erkki Peetsalu: Ründav konn ja muud erakordsed juhtumised
Kui linnalapsed suvelaagrisse jõuavad, hakkab toimuma asju. Üks poiss jääb tagurpidi magamiskotti kinni ega leia väljapääsu, surm silme ees. Teine teatab veendunult, et sõnniku järgi haisev loomalaut, millest rattamatkal möödutakse, on jube tapamaja. Kolmas kinnitab, et heinamaale ei tohi minna, sest seal tegutsevad ohtlikud mesilased. Ja tüdrukud, kelle õudse kiljumise peale kasvataja õuele tormab, kaebavad hirmunult, et just äsja ründas neid konn.
Me elame imelises maailmas täis erakordset looduse loomingut. Keerukad ökosüsteemid toimivad iseseisvate terviklike kooslustena, kus igal liigil on täita oma tähtis ülesanne, mis toetab terviku toimimist. Inimene, looduse kroon, on hakanud selles mängus justkui arengulist vähikäiku tegema. Inimene ei tunne end enam looduse osana ega saa selles hakkama. Linnastumine ja tehnoloogiline areng on eraldanud praeguse tsivilisatsiooni loodusest nii massiivse klaasseinaga, et läheb vaja suurt pingutust mõistmaks: inimene ja loodus ei ole erinevad asjad, mis eksisteerivad lahus, need on üks ja sama.
Tehnoloogiausku kummardav progressiivne maailm oleks nagu iseenda poolt nurka surutud. Nurka aetud loom muutub tavaliselt pööraseks. Inimene on loom, ja sellist ohtliku loomana käitumist näeme enda ümber iga päev. Tehnokraatliku ajastu inimene ei oska ega taha enam ka teiste liigikaaslastega näost näkku suhelda – ekraani tagant on turvalisem signaale välja saata ja oma maailma valitseda. Kui ta kellegagi suhtleb, siis elust võõrandumise tõttu suudab ta seda teha vaid vastandudes ning silte kleepides.
Peale kasvav põlvkond peab sellist suhtlemisviisi ja suhestumist ümbritsevaga normaalseks, sest nad ei ole muud näinudki. Seepärast on suvises lastelaagris aset leidnud ründava konna juhtum märgilise tähendusega, sest siiani vaid ekraani tagant kohatud maailm võibki vahetul kohtumisel mõjuda ootamatu, ohtliku ja eemaletõukavana, suurendades soovi suhelda maailmaga distantsilt. Võõrandumine loodusest ja ka iseendast nii aina süveneb.
Kuidas eemaldada üha paksenev klaassein, mis eraldab meid kõiki loodusest ja elusast elust? Äkki peaksime rohkem teadvustama igat mõõtu ekraanide mõju meie käitumisele ja arengule.
Ilmselt on nii vanematel kui ka terapeutidel sügisel linna naasvate lastega tublisti tööd, et aidata linnalastel ründav konn ja muud erakordsed juhtumised mälusoppides ohutusse kaugusse nihutada. Kuidas aga eemaldada üha paksenev klaassein, mis eraldab meid kõiki loodusest ja elusast elust? Äkki peaksime rohkem teadvustama igat mõõtu ekraanide mõju meie käitumisele ja arengule. Olukorda, kus inimene asub füüsiliselt siin, aga tähelepanuga kusagil ära, nimetavad psühholoogid „siin ära“ sündroomiks. Sellise inimesega on tema kõrval olles peaaegu võimatu suhelda – ehkki füüsiliselt siin, elab ta ju nagu kusagil mujal. Skisofreeniline seisund, mis kirjeldab antropotseeni ehk inimese ajajärgu inimlooma elu üsna täpselt.
Sel sügisel võiksime teha kollektiivse katse ja lülitada välja nutiseadmete vahendusel suhtlemise kõigis koolides ja organisatsioonides tööpäeva lõpuni ning õppida silmast silma rääkima, kuulama, eriarvamusi lubama. Kutsume inimese, looduse krooni, digimaailmast tagasi nn analoogmaailma – et korrigeerida oma arengurada, taasluua side loodusega, iseendaga. Ründav konn ja uued erilised juhtumised ootavad!
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja