Kirjamees rännuteel koos migrantidega

Paul Salopek teeb jalgsi järele inimkonna rännakut Aafrikast välja ning kirjutab kroonikat ühest aegade suurimast loost: massirändest, millega miljonid inimesed otsivad paremat paika.

Olen ligi seitse aastat kõndinud väljarändajate radu. 2013. aasta talvel asusin Põhja-Etioopiast Herto Bourist, iidse Homo sapiens’i fossiilide leiukohast teele ja hakkasin jalgsi järele tegema inimkonna rännakut, mis määras meie olemuse: rännakut, millega me kiviajal Maa koloniseerisime. Minu pika teekonna mõte on jutustada lugusid. Ma kirjutan, mida ma neil radadel enda ümber näen, mida mööda me oma planeeti avastasime. Teadsin algusest peale, et mu marsruut tuleb ebamäärane. Antropoloogid arvavad, et meie liik astus esimesed sammud Aafrikast välja 600 sajandit tagasi ja uitas lõpuks, rohkem või vähem sihitult Lõuna-Ameerika lõunatippu, mis oli viimane tundmatu mandripiir ja kus on ka minu teekonna finišijoon. Me olime rändavad kütid ja korilased. Meil polnud kirja, ratast, kodustatud loomi ega põllumajandust. Mööda tühje randu edasi liikudes maitsesime merekarpe. Me määrasime suunda rändavate kurgede parvenoolte järgi. Sihtkohad olid veel leiutamata. Siiani olen ma kõndinud nende unustatud seiklejate jälgedes üle 16 000 kilomeetri.

ETIOOPIA 2013. Esivanemate jälgedes. Paul Salopek (vasakul) ja tema teejuht Ahmed Elema alustavad autori maailmarännaku teist päeva. Nad on Herto Bouri külas, kus esimesed anatoomiliselt nüüdisinimesteks peetud inimesed hülgasid oma tuttava Aafrika silmapiiri, et avastada tundmatut maailma.  Foto: John Stanmeyer

Praegu rändan ma põiki läbi India.

Meie praegune elu – kodu külge aheldatud, nagu ta on – on neist kuldsetest muretu maadeavastamise aegadest saadik peaaegu tundmatuseni muutunud.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Või kas ikka on?

ÜRO hinnangul hääletab üle miljardi inimese – iga seitsmes praegu elav inimene – jalgadega, rännates kas oma maa ühest piirkonnast teise või üle riigipiiride. Miljonid põgenevad vägivalla eest: sõdade, tagakiusamise, hirmuvalitsuse või poliitilise kaose eest. Palju rohkemad, keda lämmatab vaesus, otsivad silmapiiri tagant majanduslikku kergendust. Selle hiigelsuure väljarände põhjused peituvad näiteks globaliseerunud turumajanduses, mis rebib lõhki sotsiaalseid turvavõrgustikke, saasteainetega moonutatud kliimas ning inimlikes ihalustes, mida võimendab kiirmeedia. Absoluutarvult on see meie liigi ajaloo suurim diasporaa.

Ma kõnnin 25 kilomeetrit päevas. Suhtlen tihti inimestega, kes on oma juurtest lahti kistud.

Djiboutis olen koos migrantidega kõledates veokiparklates teed rüübanud. Jordaanias olen nendega tolmustes ÜRO pagulastelkides kõrvuti maganud. Olen kuulanud nende valusaid lugusid. Olen nendega koos naernud. Ma pole muidugi migrant: olen privileegidega rändur. Mul on seljakotis pangakaart ja pass. Ent ma olen jaganud nendega düsenteeria vaevu, ja palju kordi on mind kinni pidanud nende nuhtlus: politsei. (Eritrea, Sudaan, Iraan ja Türkmenistan on keeldunud mulle viisat andmast. Pakistan saatis mu välja, aga lubas siis riiki tagasi.)

Mida saab nende pagulastest vendade ja õdede kohta öelda? Või nende mõõtmatute varjumaade kohta, kus nad elavad, paradoksaalsel moel täiesti nähtaval?

Nälg, edasipüüdmine, hirm, poliitiline teisitimõtlemine – rände põhjused ei oma õieti tähtsust. Tähtsam on teada, kuidas see teekond ise kujundab välja üht teistsugust inimklassi: inimesi, kelle arusaamadesse kodust mahub nüüd avatud tee – pikk ja riskirohke võimaluste tee, mis algab kusagil kaugel ja lõpeb sinu lävepakul. Kuidas sa selle uudise vastu võtad, avasüli või kõrgete müüride taga kükitades, ei oma samuti tähtsust. Sest kuidas sa ka ei reageeriks, kaastunde või hirmuga, on inimkonna taasäratatud mobiilsus sind juba muutnud.

DJIBOUTI 2013. Signaali otsimas. Aafrika Sarve migrandid kogunevad pimedas Djibouti linnaKhorley rannale, kus nad loodavad mustalt turult hangitud mobiilikaardiga kinni püüda signaali naaberriigist Somaaliast, et hoida sidet oma lähedastega, kelle nad maha jätsid.  Foto: JOHN STANMEYER, NG

Esimesed migrandid, keda ma kohtasin, olid surnud. Nad lebasid Aafrika Suures Riftiorus väikeste kivikuhjade all.

Kes need õnnetud olid?

Raske oli aru saada. Maailma vaeseimaid inimesi rändab Etioopia Afari Kolmnurka, maailma ühte palavaimasse kõrbe surema paljudelt kaugetelt maadelt. Sellesse kohutavasse elutusse kõrbe kõnnivad nad selleks, et jõuda Adeni lahe äärde. Sealne meri on värav uude (ehkki mitte alati paremasse) ellu väljaspool Aafrikat: linnadesse orjapalgaga töökohtadele ja Araabia poolsaare datliistandustesse. Mõnes neist migrantide haudadest olid kindlasti somaallased: sõjapõgenikud. Teistes olid tõenäoliselt Eritrea väejooksikud. Või Etioopia põuast kuhtunud oromod. Kõik nad olid lootnud hiilida üle Djibouti tähistamata piiride. Nad eksisid ära. Nad varisesid kõrvetava päikese käes kokku. Mõnikord surid nad janusse, kui meri juba paistis. Nende järel kõndinud kurnatud rändurite kolonnid matsid surnukehad kiiruga maha.

Kui kaua me oleme niimoodi oma luid Somaali poolsaare kõledatele radadele jätnud? Väga kaua. Päris algusest peale. On see ju seesama koridor, mida mööda esimesed nüüdisinimesed pleistotseenis Aafrikast välja rändasid.

Ühel päeval juhtusin kokku 15 luukõhna etioopia mehega, kes redutasid paari kivirahnu napis varjus ja paistsid teesklevat, et kui nad ühtki lihast ei liiguta, on nad nähtamatud. Mõned olid töölised. Enamik olid Etioopia mägismaa põllumehed. Nad rääkisid, et iga-aastased vihmad on läinud väga kaootiliseks. Päikesest pragunenud põldudele jäämine oleks tähendanud aeglast näljasurma. Parem riskida läbi Afari Kolmnurga valge valguse ookeani rändamisega, isegi kui sa enam kunagi tagasi ei tule. Nad olid omamoodi pioneerid, uue kliimamuutuse pagulased.

Hiljutine Maailmapanga uuring prognoosib, et 2050. aastaks võivad kliimamuutuse katastroofilised mõjud paisata liikvele üle 140 miljoni inimese, eelkõige Sahara-tagusest Aafrikast, Lõuna-Aasiast ja Ladina-Ameerikast. Ainuüksi Ida-Aafrika radu võivad ummistada kümme miljonit kliimapõgenikku. Etioopias võib väljarändajate tulv jõuda 1,5 miljoni inimeseni – seda on üle 15 korra rohkem kui neid praegu aastas läbi Afari Kolmnurga Lähis-Ida poole valgub.

Mööda riftiorgu põhja poole kõndides pidin tahes-tahtmata mõtlema, kui tugev peab olema sund lahkuda tuttavast maailmast, mis on koost lagunemas – kodust, kus taevas ise on sinu vastu. Kõikjal mu ümber siuglesid ägeneva karjamaadesõja nähtamatud rindejooned, kus seisid vastamisi Afari ja Issa karjapidajad, kaks võistlevat karjuste rühma, kelle madalad kaevud olid kuivamas, kelle karjamaadel oli rohi lõputust põuatsüklist hõrenemas. Nad tulistasid üksteist paberkuiva rohulible pärast, tassitäie liivase vee pärast. Ehk teisisõnu ellujäämise pärast. Siit meie vanim rännulugu alguse saigi. Eksperdid arvavad, et ilmselt tõukasid inimeste esimesi laineid Aafrikast välja rändama suured kliimamuutused ja tapvad näljahädad.

Kui tugev on sund lahkuda? Jätta maha, mis on sulle kallis? Kõndida tundmatusse, kogu su vara taskusse topitud? See sund on võimsam kui surmahirm.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta augustikuu numbrist.

TÜRGI 2017. Jännis, aga varjul. Vihmapilved katavad pagulaslaagrit Nizip 1, kus vireleb Türgi riiklikult abiorganisatsioonilt saadud telkides üle 30 000 Süüria põgeniku. Igas telgis on väike köök, magamisasemed ja teler. Tualetid ja duširuumid on ühised.  Foto: JOHN STANMEYER, NG
JORDAANIA 2013. Kodusõja eest pakku. Süüria pagulased, kes 2011. aastal sõja puhkedes kodust põgenesid, rändavad Jordaanias ringi, et leida mingitki tööd. Pildil korjavad nad Al-´Aqabah linna lähedal Gowera külas tomateid.  Foto: JOHN STANMEYER, NG
INDIA 2019. Maalt linna. Bangalore’i rõivafirmas Indian Designs Exports Private Ltd. töötab umbes 2800 õmblustöölist, enamik neist naised. Üle 70 protsendi sellistest töölistest on tulnud maalt, enamasti Põhja-Indiast. Firma toodab rõivaid näiteks sellistele brändidele nagu Gap, Columbia ja H&M.  Foto: JOHN STANMEYER, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706