National geographic logo
Jaga lugu:

Ellujääjad äärmuslikel maastikel

Ahm ehk kaljukass, väike ja sitke kaugpõhja kiskja, maadleb oma elualade soojenedes uute ohtudega.

Ühel õhtul aastaid tagasi sõitis bioloog Albert Manville Kanada Alberta provintsis Banffi rahvuspargis Louise’i järve äärsesse prügilasse.

Tollal polnud sellel aeda ümber ja sageli käisid jäätmetes tuustimas grislid. Manville jälgis üht karu kopsaka lihakäntsakaga maiustamas, kui märkas oma auto esilaternate valgusvihu servas liikumist. See oli ahm, kes vahtis pingsalt karu ja liha. Mida muud ta teha sai? Ta võis kaaluda 14 kilo ringis, aga grisli kaalus üle saja.

„Siis äkki jooksis ahm karu juurde ja hammustas teda tagumikust,“ räägib Manville. Karu keeras ringi ja äigas käpaga, aga ahm kihutas juba temast teiselt poolt mööda, haaras lihatüki ja kadus pimedusse.“

Kõigi meeltega valvsalt ümbrust jälgiv ahm käivitab Montanas Swani jõe orus hirvekorjust süües rajakaamera. Ahm on peiduline kiskja, kes on kohastunud jäiste põhjamaiste maastikega. Kas ta suudab soojeneva maailmaga kohaneda?  Foto: MTÜ SWAN VALLEY CONNECTIONS ABIGA
National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Ahm ehk kaljukass ei tundu just mõistliku loomana, sest ta käitub oma suuruse kohta kaugelt liiga jäärapäiselt ja jultunult. Ent kuigi ta on oma teravast ninast koheva sabani vaevu meeter pikk, hõivab keskmine ahm 250- kuni enam kui 1300-ruutkilomeetrise territooriumi ja patrullib siis seal väsimatult, nuhutades, uurides, pidades jahti, otsides raipeid ja kaitstes oma kodu rivaalide eest.

Ma osalesin viis aastat vabatahtlikuna Montana osariigi Glacieri rahvuspargis ühes uudses uuringus. Ükskord jälgisin, kuidas raadiokaelusega isane ahm ronis mööda paksu jääkihiga kaetud püstloodset mäenõlva 450 meetrit otse üles ja ületas veelahkmeaheliku. See tõus võttis tal alla 20 minuti.

Üks teine isane ronis rahvuspargi kõrgeima mäe, 3190 meetri kõrguse Clevelandi otsa – jaanuaris, mil mäetipp kõrgus nagu jääskulptuur. Viimased 1500 meetrit läbis ta pooleteise tunniga. Järgmised kümme päeva ronis ta üle teiste harjade läände, võttis siis suuna põhja Briti Columbiasse, lippas itta, üle veelahkmeaheliku ja läbi Watertoni järvede rahvuspargi, ning tuli üle veel mitme mäe tagasi lõunasse Glacieri. Käkitegu. Päeva-paari pärast asus ta jälle teele ja tegi selle rännaku otsast peale uuesti läbi.

Skunkkaru. Mägikurat. Põhja saatan. Nii on rahvasuu teda Põhja-Ameerikas nimetanud. Sajandeid ei peetud ahmi mitte ainult aplaks, jubedalt haisvaks, õõvastavalt salakavalaks ja tabamatuks, vaid ka tigedaks, heast peast hävitavaks ja kõrvalistes maakohtades inimesele ohtlikuks. Ükski neist omadustest ei pea aga paika.

Gulo gulo (ladina sõnast ’õgard’) on põhjapoolkera arktiliste, lähisarktiliste ja mägipiirkondade põlisliik. Ta kuulub suurde ja mitmekesisesse kärplaste sugukonda, kuhu kuuluvad veel näiteks nugis, nirk, kärp, naarits, mäger, meemäger, saarmas ja merisaarmas. Sugukonna maismaaliikidest on ahmil kõige raskem kolju, kõige jämedamad lõualuud, kõige suuremad hambad, kõige suurem keha ja kõige suuremad jalad. Ahm võib üksipäini murda isegi nii suuri loomi nagu täiskasvanud põhjapõder, ja kinnitamata andmetel on ahmid vahel hunte ja koguni suuri karusid korjuste juurest ära ajanud.

Võib tunduda, et ahm on kõike muud kui haavatav. Kuid kütid ja karjapidajad suutsid ta suurest osast Euraasiast hävitada. Uues Maailmas tegid puhta töö riiklikult rahastatud kiskjatõrjekampaaniad. 1930. aastateks oli liik USA põhiterritooriumi 48 osariigis hävitatud.

Ent ahm on sitke ellujääja.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta augustikuu numbrist.

Väsimatult toitu jahtides liigub ahm raskel maastikul sadade ruutkilomeetrite ulatuses ringi. Tänu suurtele teravate kõverate küünistega käppadele suudab see kartmatu maadeavastaja mõne minutiga püstloodsest jääseinast üles ronida  Foto: STEVEN GNAM, NG
Toidu suhtes on ahm vähem valiv kui elupaiga suhtes. Saakloomaks eelistab ta närilisi, linde ja suuremaid imetajaid, aga talvel sööb põhiliselt raipeid (sellel pildil hirve jalga).  Foto: MTÜ SWAN VALLEY CONNECTIONS ABIGA
Ahm Põhja-Montanas. USA põhiterritooriumil elab ahme kõigest 300 ringis. Kliimamuutusähvardab jätta nende tundliku asurkonna isolatsiooni, aga püüded ahmi ohustatud liigina kaitse alla võtta on takerdunud.  Foto: STEVEN GNAM, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)tellimine@nationalgeographic.ee
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044rain.vaat@aripaev.ee
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100erkki@maailmad.ee
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108margit.raias@gmail.com
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163sven@greengreen.ee
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657robin.tiits@aripaev.ee