Stardiloendus uue ajastuni kosmoses

Kosmoselaeva Sojuz veetakse tänavu märtsis Baikonuri kosmodroomi stardiplatvormile. 1960-ndatel Nõukogude Liidus välja töötatud Sojuzi vastupidav konstruktsioon on Venemaa kosmoseprogrammis siiani kasutusel. Pärast 2011. aastat, mil viimane kosmosesüstik kasutuselt maha võeti, on Sojuz viinud rahvusvahelisse kosmosejaama ka USA astronaute.  Foto: Dan Winters, NG

Juulikuus 50 aastat tagasi käisid astronaudid esimest korda Kuul. Apollo 11 edu – kõigest 66 aastat pärast vendade Wrightide esimest lendu – oli näide inimkonna söakusest ja leidlikkusest. Nüüd on Kuu meil taas sihikul ja ettevõtjate uus põlvkond hakkab üritama kosmosest kasumit teenida.

Esimese laine kosmoselendurid (Juri Gagarin, Alan Shepard, John Glenn, Neil Armstrong) olid sõjalise väljaõppega astronaudid, kellel arvati olevat eluohtlikeks missioonideks õiged omadused.

Varajane kosmoselend polnud aga ainult meeste – ega üldse inimeste – pärusmaa. Enne inimesi lendasid kosmosesse äädikakärbsed, ahvid, hiired, koerad, küülikud ja rotid.

Üle kolme aasta enne seda, kui Juri Gagarin käis esimese inimesena kosmoses, tehes 1961. aasta aprillis tiiru Maa orbiidil, saatis Nõukogude Liit kuulsale – või ehk kurikuulsale ‒ kosmoselennule hulkuva koera Laika. Laika oli esimene loom Maa orbiidil, aga hukkus sel lennul. USA saatis kosmosesse šimpansi Hami. Tema jäi õnneks ellu, rajades teed Alan Shepardile, kellest sai 1961. aasta mais esimene kosmoses käinud ameeriklane.

Vaatamata diskrimineerimisele oli teerajajate seas ka naisi. Mõned neist jäid kulisside taha, näiteks matemaatik Katherine Johnson, kes arvutas käsitsi välja täpse trajektoori lennuks, mis tegi John Glennist 1962. aastal esimese ameeriklase Maa orbiidil. Kosmonaut Valentina Tereškova sai 1963. aastal esimeseks kosmoses käinud naiseks. Esimese Ameerika naisena jõudis kosmosesse alles kakskümmend aastat hiljem Sally Ride kosmosesüstikul Challenger.

Võib paista, nagu me poleks aastakümneid kuhugi edasi liikunud. Aga saabumas on kosmosereiside uus ajastu, kus saavad kokku teadus ja kasumijaht.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Me oleme saatnud mehitamata sonde uurima kõiki teisi Päikesesüsteemi planeete ning saanud neilt uskumatuid fotosid ja hinnalisi andmeid. Kaks Voyageri kosmosesondi on sõna otseses mõttes kihutanud Päikesesüsteemist läbi tähtedevahelisse ruumi, kus pole varem käinud ükski inimese loodud objekt. Nad on enam kui 17 miljardi kilomeetri kaugusel ja suhtlevad meiega endiselt.

Kuna Voyagerid võivad jäädagi tühjusse sõitma, aga nii Päikese kui ka Maa eluiga saab ükskord otsa (ära muretse, mitte veel niipea), on mõeldav, et kunagi on need sõiduauto mõõtu igavesed rändurid ainsad tõendid, et me oleme olemas olnud. Mõeldav on seegi, et mõni meie järel tulev liik on selleks ajaks juba ammu hakanud tähtede vahel ringi rändama, ja loodetavasti pälvime me neilt Voyageride vägitüki eest mõningat tunnustust.

Ja sel juhul võivad nad vabalt nimetada seda ajahetke ‒ 2010-ndate lõppu ja 2020-ndate algust ‒ murranguajaks, nagu nimetab praegust palavikulist tegutsemist ärilises kosmosetööstuses füüsik Jim Keravala, kes on juhendanud satelliitide väljasaatmist Venemaa, Euroopa ja USA rakettidega.

Nüüdset aega nimetab Keravala kosmose asustamise ajastu ja inimkonna Maa-välise tuleviku koidikuks. (Keravala juhib nüüd firmat OffWorld, mis kavatseb muuta Päikesesüsteemi siseosa miljonite robotite abil paremaks, elusõbralikumaks ja rohelisemaks paigaks, kus saaks tekkida tsivilisatsioon.)

Keravala intrigeeriv ennustus on väga vaieldav, osalt sellepärast, et kosmosetööstuse vana ütlus „kosmos on raske“ peab tõesti paika: edasi rühkimisega käivad sama hästi kui alati kaasas tagasilöögid ja viivitused.

Selles pole aga mingit kahtlust, et kosmosetööstuses on toimumas midagi suurt. Kaks USA firmat, SpaceX ja Boeing, hakkavad jõudma oma kosmoselaevadele kasutusloa saamiseni, nii et varsti on NASA-l võimalik „saata Ameerika astronaute kosmosesse Ameerika rakettidega Ameerika pinnalt,“ nagu ütles NASA juht Jim Bridenstine. Need kosmoselaevad, Apollo kitsukeste moodulitega võrreldes umbes sama mis Boeing 787 Dreamliner 1950-ndate propelleriga liinilennuki kõrval, võivad viia mehitatud missioone kosmosesse juba selle aasta lõpus või järgmise alguses.

Samal ajal on oma kosmoselaevade ehitamisega pika sammu edasi astunud veel kaks erafirmat, Virgin Galactic ja Blue Origin, tuues meid üha lähemale uudsele kosmoseturismi ajastule. Algul hakkavad nad lennutama rahakaid kliente umbes 90‒100 kilomeetri kõrgusele ehk kosmose piirile, kus kliendid saavad kogeda kaaluta olekut ning näha universumi musta tühjust ja Maa sinist kera. See kõik võib olla sinu kõigest 200 000 dollari (180 000 euro) eest. Umbes selline on praegune hind, aga mõlemad firmad ütlevad, et rohkemate kosmoselaevade käiku võtmisega hakkavad hinnad kiiresti langema ja valik laienema.

Blue Origin muudab oluliselt ka inimese uuesti Kuule viimise võidujooksu seisu: tänavu mais teatas ta, et ehitab maandurit Blue Moon (Sinine Kuu). See robotsõiduk saab olema 6,5-tonnise kandevõimega ja võib toimetada astronaudid Kuule juba 2024. aastaks.

Kosmoses ei tegutse aga kaugeltki ainult Ameerika firmad ja Venemaa kosmoseprogramm.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta juulikuu numbrist.

Virgin Galacticu kosmoselaev Unity (pildil 2015. aastal) on lennanud enam kui 80 km kõrgusel, mida NASA loeb kosmose alguseks.  Foto: Dan Winters, NG
Marsil võib temperatuur väga suurtes piirides kõikuda. Sellepärast vajavad astronaudid skafandrit, millega saaks väljas tegutseda nii 60 külmakui ka 20 soojakraadiga. See, ühes Põhja-Dakota Ülikooli laboris NASA tellimusel väljatöötamisel olev eksperimentaalne skafander koosneb 350 osast.  Foto: Dan Winters, NG, NASA KENNEDY KOSMOSEKESKUS
Kuu proovi nr 15016, üht basaldi erimit, hoitakse roostevabast terasest vitriinkapis, mis on täidetud puhastatud gaasilise lämmastikuga.  Foto: Dan Winters, NG
Kuu pinnal tolmukihi eemaldamiseks ning kivimite kaevamiseks ja vedamiseks konstrueeris NASA mobiilse robotplatvormi RASSOR. Pildil on see Kennedy Kosmosekeskuses. Et seade nõrga gravitatsiooni keskkonnas töötaks, on tal vastassuundades pöörlevad trummelkopad, mis ei sõltu veojõust ega kaalust.  Foto: Dan Winters, NG

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706