Saadame kosmosesse ainult naised?
Naistel on pikkadeks kosmoselendudeks paremad eeldused. Milleks sinna siis üldse mehi saata?
Kui valmistad ette planeetidevahelist kosmoselendu – sellist, mis on väga pikk ja kus tuleb ehk mõni kauge maailm ka asustada –, võib olla tark valik saata sinna ainult naisastronaudid.
Enne kui sa selle mõtte peale muigad, tuleta meelde, et NASA värbas ja lennutas kosmosesse aastakümneid ainult mehi. Õieti on nende 58 aasta jooksul, mil maalased on kosmoses käinud, olnud ainult 11 protsenti astronautidest (63 inimest) naised.
„Ainult naistest koosnevaid missioone on NASA vältinud, sest see paistaks lihtsalt tähelepanu püüdmise trikina,“ ütleb USA Riikliku Lennundus- ja Kosmosemuuseumi kuraator Margaret Weitekamp. Ometi võivad naised mõnes mõttes sobida kosmoselennuks paremini kui mehed.
Vaatame lähemalt nelja põhjust. Naised on üldiselt väiksemad. Mõningaid kosmoselennu probleemseid kehalisi mõjusid on naistel vähem. Naistel on loomupäraseid isiksuseomadusi, mis sobivad pikkadeks kosmosereisideks paremini. Ja viimane, aga kõike muud kui vähem tähtis põhjus: teise maailma asustamine nõuab paljunemist, ja vähemalt siiani pole see ilma bioloogiliste naisteta võimalik, samas kui meeste panus võib piirduda ... aga sellest lähemalt hiljem.
Kõigepealt kaalueelis. Kosmosesse kergemaid inimesi saata on lihtsalt väga nutikas, sest raske koorma kosmosesse lennutamine ja seal ringi sõidutamine nõuab kütust, mis maksab raha. „Mõned meist on juba aastaid mänginud mõttega, et ainult naistest – või vähemalt väiksemakasvulistest inimestest – koosnev meeskond oleks missiooni kogukaalu seisukohast eelis,“ ütleb endine NASA insener ja kosmosesüstiku programmi juht Wayne Hale.
Saata kuudeks või aastateks kosmosesse kuus pisemat naist võib olla oluliselt odavam kui saata kuus tursket mehemürakat, ja väiksem kehakaal on kokkuhoiust vaid väike osa. Ülejäänud vahe tuleb sellest, et väiksemate inimeste elus hoidmiseks kulub ka vähem toitu, hapnikku ja teisi ressursse. Lühikese reisi puhul võib vahe olla tühine. Kui aga sõidusihiks on Marss – või tähed! –, võib suurele mehele ja väikesele naisele kaasa pandava toidukoguse erinevus olla väga suur, sest mehed vajavad päevas keskeltläbi 15‒25 protsenti rohkem kaloreid kui naised.
Seda erinevust täheldas Kate Greene 2013. aastal, mil ta osales nelja kuu pikkusel imiteeritud missioonil Marsi keskkonda. Greene’i üks ülesanne oli jälgida oma meeskonnakaaslaste kalorikulu ja tema kogutud andmetel kulutasid naised vaatamata sarnasele kehalisele aktiivsusele meestest üle poole vähem kaloreid.
Peale selle tekitavad väiksemad inimesed vähem jäätmeid (näiteks süsinikdioksiidi ja kehaeritisi), see tähendab väiksemat koormust kosmoselaeva süsteemidele, mis peavad neid jääke ümber töötlema ja kõrvaldama.
Miks siis mitte saata välja lihtsalt väikest kasvu inimestest koosnev meeskond, tühja see sugu? Sellepärast, et keha reageerib kosmoselennule inimeseti erinevalt, ja kuigi andmeid on üsna vähe – jällegi, naised pole kuigi palju kosmoses lennanud –, näib siiski, et naiste keha talub kosmoselennu mõjusid pisut paremini.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta juulikuu numbrist.
