Mets kahaneb, meri pühib minema elusid
Tõusev vesi ja röövraie murravad puid, mis kaitsevad India ja Bangladeshi rannikut.
Sellest, et ta maja on sama hästi kui läinud, sai Bulu Haldar aru siis, kui tema eesukse juurde triivis ühe ammusurnud sõbra surnukeha.
Kaldatamm, mis Loode-Bangladeshi Khulna rajoonis asuvat Ida-Dhangmari küla kaitses, oli mitu nädalat ähvardanud vajuda Pasuri jõkke. Kõigepealt oli üks metsik torm purustanud tammi betoonist väliskihi. Seejärel, 2017. aasta lõpus, hakkas jõgi purema poorset muldtammi ennast. Kohalikud paigaldasid kiiruga liivakotte, aga sellega ostsid nad ainult mõne päeva armuaega. Kui jõgi lõpuks Haldari aiast üle tee jäävale surnuaiale valgus, uhtudes välja luustikke ja reostades küla joogiveetiigid, täitus Haldari ühetoaline majake vöökõrguselt pruuni mudase veega.
„Ma ei saanud oma maja kaitseks enam mitte midagi teha,“ ütles naine. „Me olime abitud nagu lapsed.“
Umbes 50-aastasel hoolikalt sätitud riietusega lesel Haldaril oli vähemalt mingit aimu, mis tulemas on. Ta oli näinud, kuidas küla servalt algav hiigelsuur mangroovmets Sundarbans oli taandunud, selle puud näinud järjest hädisemad välja. Ta oli tähele pannud, kuidas vesi näis ammutavat metsa nõrkusest jõudu. Ainus üllatus oli Haldarile tema sõnul see, et küla kaitsetammid nii kaua vastu pidasid. „Puud kaitsesid meid, aga me kohtlesime neid väga halvasti,“ ütles ta. „Nii et nüüd kannatame me kõik selle tagajärgi.“
Bangladeshis ja sellega külgnevas India Lääne-Bengali osariigis on tuhandeid selliseid külasid nagu Ida-Dhangmari – paiku, kus jääb järjest vähemaks looduslikke tõkkeid, mis neid süveneva kliimamuutuse eest kaitsevad. Sealne maa on laudtasane ja seda läbivad risti-rästi Himaalaja sulaveest tulvil jõed. Bengali lahelt tungivad sageli peale võimsad tsüklonid, milles mõnikord hukkub tuhandeid inimesi. Üleujutusi on igal pool.
Umbes kahe Iirimaa suuruses Bangladeshis elab 160 miljonit inimest. Mõned sealsed põllumehed nimetavad oma kodumaad jumala vingerpussiks: muld on fantastiliselt viljakas, aga alati on oht, et sind uhutakse minema. 1998. aasta eriti koletu veeuputus ujutas üle umbes 70 protsenti riigist.
Üks asi, mille peale selle piirkonna rannarahvas võis alati loota, nagu nad tundsid, on Sundarbans, maailma suurim katkematu mangroovmets. See mõlemal pool India-Bangladeshi piiri enam kui 10 000 ruutkilomeetril laiuv üleujutusi taluvate puudega soine tihnik on nagu roheline müür, mis imab endasse tormiüleujutusi ja vaigistab kõige hullemaidki tsükloneid. Peale selle annab see mets maainimestele rikkalikult mett ja tema veed kalu. „Sundarbans on meie ema,“ ütles Bangladeshi Haringari küla kalurite liidu sekretär Joydev Sardar. „Ta kaitseb ja toidab meid ja annab meile tööd.“
Ent pärast inimese ja looduse aastatepikkuset hävitustööd paistab, et mangroovide võimetel on piirid. Röövraie, enamasti ehitusmaterjali saamiseks, et piirkonna kasvavat elanikkonda ära majutada, on teinud metsa äärealad hõredaks. Samal ajal hävitab mere pealetungi tõttu suurenev soolsus paljusid väärtuslikumaid ja tõhusamini torme peatavaid puuliike, näiteks kohalikku kukkurpuuliiki sundari’t, mille järgi mets on nime saanud. Soolsusrünnak tuleb nii maa kui ka mere poolt: Indias jõgede ülemjooksudele rajatud paisud on vähendanud magevee sissevoolu Sundarbansi, ja samal ajal toob kliimamuutusest tingitud meretaseme tõus mangroovidesse soolast vett juurde.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta juulikuu numbrist.
