Hüpe otse tulle ehk Alaska eliittuletõrjujate ohtlik amet

Kustutustööde juht Ty Humphrey suhtleb piloodiga, kes on heitnud põlengu lähedale varustusekasti. Meeskond harutab puu küljest lahti langevarju, millega see alla lasti.  Foto: Mark Thiessen, NG

Igal suvel laskuvad „suitsuhüppajate“ meeskonnad langevarjuga Alaska metsakolgastesse ohtlikule võidujooksule maastikupõlengutega.

Päike on alles kõrgel Alaska suvetaevas, kui kell 21.47 tuleb uus väljakutse.

Sireen undab ja kaheksa „suitsuhüppajat“ sööstavad varustusestange juurde. Töösaapad ja presentpüksid juba jalas ning erkkollane särk seljas, ajab iga mees hetkega selga kevlarist hüppekombe.

„Esimene laadung peale!“ üürgab hääl sisesidesüsteemis. Hüppenimekirja eesotsas on Itchy, Bloemker, O’Brien, Dibert, Swisher, Koby, Swan, Karp ja Cramer. Nad on enamiku õhtust oma Fort Wainwrighti baasis juhtimiskeskuse läheduses lihtsalt niisama aega surnuks löönud, visates nalja ja aasides üksteist ning oodates ärevuse ja elevusega, millal neil tuleb hüpata maastikupõlenguga võitlema.

Nüüd on neil riietumiseks ja lennukile jõudmiseks täpselt kaks minutit. See on neil paljuharjutatud rutiin: nende käed lendavad väledalt ümber keha, rihmutades külge põlve- ja säärekaitsmeid, tõmmates kinni hüppekombinesooni lukke ning vedades selga raskeid nailonist rakmeid. Hüppekombinesoonil on varustus juba küljes: ühe püksisääre taskus on päikesepaneel ja vihmamantel, teise sääre taskus energiabatoonid ja 45-meetrine köis, peale selle veel laskumisseade juhuks, kui maandutakse puulatva. Suures tagapaunas on telk ja kott, kuhu langevari pärast maandumist pakitakse.

Teised „suitsuhüppajad“ kogunevad ruttu nende ümber, et aidata meestel põhi- ja varuvarju selga panna. Siis haarab iga mees oma hüppekiivri – millel on ees võretaoline näokaitse, mis kaitseb läbi puuokste laskumisel nägu – ja isikliku varustuse koti, kus on liiter vett, nahkkindad, tuletõrjujakiiver, raketid vastutule süütamiseks, nuga, kompass, raadio ja eriline alumiiniumtelk, mida saab hädavajadusel kasutada tulevarjendina.

National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Kaks minutit pärast sireeni taaruvad nad asfaldile, igaühel küljes ligi viiskümmend kilo varustust. Täisvarustuses tunduvad nad kohmakalt ülepakituna, aga igal mehel on kaasas hoolikalt valitud ja end aja jooksul õigustanud komplekt olulisi esemeid, mida langevarjur-tuletõrjuja maailma ühes kõrvalisimas ja metsikuimas metsas tulega võitlemiseks ja ellujäämiseks vajab.

Transpordilennuki Dornier 228 kaks turbiinmootorit hakkavad mürinal tööle ja varustusest pungil khakivärvi kujud vanguvad hanereas külguksest lennuki kõhtu, mis on täis kiilutud tuletõrjevarustuse pakke, mis lastakse koos nendega alla. Lennuk tõuseb õhku ja dispetšer edastab raadio teel põlengu koordinaadid. Teekond kestab üks tund ja 28 minutit.

Kuna müra on liiga vali, et juttu ajada, istuvad mehed vaikselt ja igaüks mõlgutab oma näomaski taga omi mõtteid. Nad ei tea, kuhu nad lähevad või kui kauaks ära jäävad. Nad ei tea, kui suur on põleng või kui ohtlikud on tuuled. Nad teavad vaid, et lähevad lahingusse ühe kõige metsikuma ja ettearvamatuma loodusjõuga.

Viis minutit enne kohalejõudmist tõstab tõusupealik Bill Cramer käe, andes sõnatult märku varustuse kontrolliks. Iga mees kontrollib oma hüppepartneri varustuse viimast korda samm-sammult üle.

Nad lendavad põhjapolaarjoone lähedal Brooksi mäeaheliku lõunaserva kohal, kui märkavad tumerohelisest metsavaibast kerkimas suitsukoonalt, välgulöögist süttinud põlengut. Cramer avab külgukse, pistab pea välja tuulde ja hindab olusid: „Põleng number 320, kuus hektarit, aktiivsus 70 protsenti, põleb musta kuuse mets põdrasambliku alustaimestikuga, 2,4 kilomeetrit lääne pool Iniakuki järve põhja- ja läänekaldal 11 ehitist.“

Piloot tiirutab 450 meetri kõrgusel. Cramer valib hüppekoha välja ja laseb lendu kolm krepp-paberi linti. Taevas rulluvad lahti kolm erksavärvilist vööti – kollane, sinine ja oranž –, mille järgi ta saab hinnata tuulekiirust ja -suunda.

„Uksele!“ karjub Cramer. Hüppenimekirja esimene mees, 49-aastane Jeff McPhetridge hüüdnimega Itchy, laseb jalad välja rippu. „Valmis olla!“ hüüab Cramer ja patsutab hetk hiljem talle õlale. McPhetridge viskub lennukist välja. Talle järgneb veel kolm meest. Järgmisel ringil langevad taevasse ka ülejäänud neli. Iga mees juhib vilunult tuules oma langevarju ja nende punavalgesinised kuplid tiirutavad leegitseva metsa kohal otsekui lõkketule kohal tõusvates õhuvooludes heljuvad tillukesed ööliblikad.

Üksteise järel lendavad „suitsuhüppajad“ suitsu poole.

Nende kaheksa taevast laskuva mehe elukutse sai alguse välgunoolest, mis tabas 1937. aasta augustis Yellowstone’i rahvuspargi idapiiri taga üht puud. Välk süütas väikse põlengu, mis hakkas läbi metsa edasi roomama ja kasvas lõpuks kurikuulsaks Blackwateri metsatulekahjuks, mis hävitas ligi 700 hektarit metsa ja milles hukkus 15 tuletõrjujat. USA metsateenistuse uurimine jõudis järeldusele, et ainus võimalus selliseid tragöödiaid ära hoida on saata tuletõrjujad maastikupõlenguid ründama siis, kui need on veel väikesed.

1930-ndatel hakkas metsateenistus katsetama väikeste meeskondade toimetamist kõrvalistesse kohtadesse langevarjuga, ja 1940. aasta 12. juulil saadeti Idaho Nez Perce’i riigimetsa Marteni oja äärsele põlengule esimesed „suitsuhüppajad“ ehk langevarjur-tuletõrjujad. Paari järgmise aastakümne jooksul rajas metsateenistus USA põhiterritooriumi 48-sse osariiki seitse langevarjur-tuletõrjujate baasi ja maa-amet rajas veel kaks, sealhulgas Alaska oma. Praegu käib neist baasidest maastikupõlengutel umbes 450 langevarjur-tuletõrjujat.

„Algusaastad näitasid, et kui me saime mehed põlengule, kui see oli alles elutoasuurune, mitte sadu hektareid, hoidsime kokku raha, metsi, elusid ja eraomandit,“ ütleb endine langevarjur-tuletõrjuja ja USA Üleriigilise Langevarjur-Tuletõrjujate Liidu asepresident Chuck Sheley. „Sama põhimõte kehtib praegugi.“

Aja jooksul on puhkenud debatt, kas põhiterritooriumi 48 osariigis on langevarjur-tuletõrjujaid enam vaja, sest kunagistesse raskesti ligipääsetavatesse paikadesse on levinud asustus. Nüüd saab 90 protsenti põlengutest alguse kilomeetri raadiuses mõnest teest, ja enamikule pääseb sõidukitega ligi. Alaskal aga on suurem osa sisemaast (umbes kahe Rootsi suurune maa-ala) ligipääsetav ainult õhusõidukiga. Paljudel kõrvalistes kohtades süttinud tulekahjudel lastakse põleda, aga kui tuli ohustab elusid ja hooneid, on langevarjur-tuletõrjujad endiselt eesliinil.

Alaska langevarjur-tuletõrjujate väljaõpe on üks maailma nõudlikumaid. Aastas kandideerib sinna kuni 200 inimest, kelle seast valitakse välja kümmekond. Sõela läbivad need, kellel on viis kuni kümme aastat maastikupõlengute kustutamise kogemust ning kes suudavad teha 60 istessetõusu, 35 kätekõverdust ja kümme lõuatõmmet, joosta 2,5 kilomeetrit üheksa minuti ja 30 sekundiga või viis kilomeetrit alla 22 minuti ja 30 sekundi ning läbida 50-kilose seljakotiga viis kilomeetrit vähem kui 55 minutiga. Töökoha säilitamiseks peab iga langevarjur-tuletõrjuja samalaadsed katsed igal aastal uuesti läbi tegema. (Praegu on kõik 64 Alaska langevarjur-tuletõrjujat mehed, aga aastate jooksul on nende seas olnud ka seitse naist.)

„Me valime ainult neid, kes suudavad tegutseda pingeolukorras,“ ütleb endine uute langevarjur-tuletõrjujate koolitaja Robert Yeager. „Inimesi, kes valitsevad oma närve, ärevust ja adrenaliini ning on valmis eluohtlikeks katsumusteks.“

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta juulikuu numbrist.

Matt Oakleaf laskub põleva taiga kohal maandumisalale, kaamera varustusekoti küljes „Suitsuhüppajad“ võivad selga võtta ligi 50 kilo varustust ja jõuavad lennukile mõne minutiga. Nende töö on kustutada põlengud enne, kui need kontrolli alt väljuvad.  Foto: Mark Thiessen, NG
Langevarjur-tuletõrjujad materdavad kululuudadega (painduva varre otsa kinnitatud tugevate kummiribadega) põlevat sammalt ja aruheina sügavamale igikeltsast niiskesse samblasse. Selline soine okasmets ehk taiga on kõrgetele põhjalaiuskraadidele tüüpiline.  Foto: Mark Thiessen, NG
Lennuk Fire Boss abistab maapealset meeskonda, kes võitleb 2016. aasta juunis Brooksi ahelikus põlenguga nr 320. Selle ühemootorilise lennuki ujukid saavad iga mõne minuti järel peale võtta ja välja lasta 3000 liitrit vett (sedapuhku Iniakuki järvest).  Foto: Mark Thiessen, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657