Erkki Peetsalu: Üks küsimus ja kaks äriideed
„Jätaks ehk lapsed päevapoliitikast kõrvale?“ kirjutas nõudlik lapsevanem ühe kooli vanemate listis teise inimese kirja peale, milles anti teada kliimamarsi toimumisest. „Kindlasti mitte! Kliimamuutused pole päevapoliitika,“ reageeris kolmas lapsevanem, kellele sekundeeris neljas: „Sama meelt!“ Viies aga teatas: „Vanemad võiksid igasugused maailmavaatelised, poliitilised, toitumisalased vms eelistused välja elada väljaspool kooli. Igasugune eelnimetatud propaganda koolis ja kooliga seotud infokanalites tuleb välistada.“
Vähem kui tunni ajaga jõudis kooli listis minna temperatuur ootamatult kuumaks. Vist umbes sama ootamatult ja kiiresti, nagu kuumeneb meie koduplaneedi temperatuur. Siiani hästi läbi saanud lapsevanemad – kõik toredad ja haritud inimesed – seisid korraga vastakuti oma tõdede ja arusaamadega kliimast. Kahtlemata mõjutab kliimamuutus meist igaüht, veelgi enam meie lapsi, lapselapsi, lapselapselapsi. Kuigi paljud täiskasvanud ei luba end kõigutada juttudel kliimakriisist, leidub üha enam noori, kelle jaoks on asi selge.
„Planeedi temperatuur tõuseb. Bioloogiline mitmekesisus on kadumas. Orkaanid ja põuad on üha hävitavamad. Õhu kvaliteet langeb. Meretase tõuseb. Metsad põlevad. Meie praegune ühiskonnamudel viib meid iseendi hävinguni. Teadlased on selle selgelt välja öelnud. Meie alles hakkame seda märkama,“ loetlevad kliimastreigi korraldanud noored oma üleskutses koduplaneedi valupunkte. „See on hädaolukord. Meie, noored, nõuame tulevaste põlvkondade nimel, et kliimakriisi tunnistataks ja ka käsitletaks sellisena: et kriisiga hakataks tegelema kohe ja tõhusalt, alustades selle põhjustest!“
Kõigest sellest, tegelikult palju enamast, kõneleb looduse olukorda käsitlev ÜRO äsjane raport, mille koostasid 450 tippeksperti üle maailma. Siiani kõige esinduslikum vastav hiigelraport sedastab, et inimkond hävitab ohtlikult kiiresti loodust, millest sõltub nii meie enda rikkus kui ka ellujäämine. Inimtegevuse laastava mõju tõttu on lähikümnenditel väljasuremisohtu sattumas koguni miljon liiki ehk iga kaheksas!
Kuigi paljud täiskasvanud ei luba end kõigutada juttudel kliimakriisist, leidub üha enam noori, kelle jaoks on asi selge.
Kui soovime olukorda muuta, tuleks tegutseda täiesti uut moodi. Mida saaks Eesti riik teha, et säiliksid liigirikkus ja looduslik mitmekesisus? Peaksime langetama otsuseid, mis esialgu paistavad ebameeldivatena: vähendama raiemahte ja pikendama raierahu, tõmbama kokku põlevkivitööstuse, lõpetama pestitsiidide kasutamise, muutma tarbimisharjumusi jne. Neist üldteada võimalustest paljude asjatundjate hinnangul siiski enam ei piisa – vaja oleks radikaalsemaid samme.
Tulles tagasi alguse ehk vanemate listis tuliseks kiskunud küsimuse juurde: jah, kliimamarss on poliitika. Kuid kuna see on poliitika planeedil, mille elurikkuse päevad on loetud meie enda, st lapsevanemate senise tegevuse ja tegevusetuse tõttu, ei tohiks me oma lapsi lahenduste otsimise soovis takistada. Propaganda? Vaevalt.
Lõpetuseks lubatud äriideed: 1) käsitööna valmivad looduslikust materjalist silmaklapid kliimamuutuse eitajatele; 2) rõivatootmise jääkidest T-särgid kirjaga „Maailmavaatelised, poliitilised, toitumisalased vms eelistused välja elada väljaspool oma koduplaneeti.“
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
