National geographic logo

Vetikas, mis toidab Põhja-Atlandit

Kuldse mariadru all ujub kašelott. Mariadru juures leiavad toitu lugematud eluvormid, üherakulistest organismidest suurimate imetajateni. Nende loomade väljaheited aitavad adrul jõudsalt kasvada.  Foto: Brian Skerry, NG
Jaga lugu:

Triivivatele vetikatele, mida nimetatakse mariadruks, toetub keerukas ja hämmastavalt mitmekesine mereelustik.

„Midagi sellist pole üheski teises ookeanis,“ ütleb merebioloog Brian Lapointe. „See on meie sinisel planeedil ainus koht, kus keset ookeani leidub elupaiku nii mitmekesisele elustikule – ja seda tänu sellele vetikale.“

Lapointe räägib Atlandi ookeani piirkonnast, mida nimetatakse Sargasso mereks, ja seal triivivast vetikast mariadrust. Sargasso mere piirid on ebamäärased, seda merd ei piiritle maismaamassiivid, vaid viis suurt hoovust, mis tiirlevad päripäeva ümber Bermuda saarte. Sargasso meri jääb kõigist mandritest kaugele, tema vesi on toitainevaene ning seetõttu erakordselt selge ja vapustavalt sinine.

Põhja-Atlandi hiigelsuure ringhoovuse koosseisu kuuluvat Sargasso merd on sageli kirjeldatud ookeani kõrbena, ja sellena ta tundukski, kui seal poleks triivivaid mariadruvaipu.

Mariadru võib esmapilgul paista tähelepandamatuna, lihtsalt triiviva taimse materjali laikudena, aga nagu Lapointe on oma töö kaudu aidanud teada saada, toetub sellele keerukas ja hämmastavalt liigirikas ökosüsteem. Mariadru on liikuv varjepaik ja liikuv piduroog.

Florida Atlandi Ülikooli Harbor Branchi okeanograafiainstituudi bioloog Lapointe on 36 aastat Sargasso merd läbi traalinud, mariadrut satelliitide kaudu jälginud ja sukeldumisvarustuses oma silmaga uurinud. Ta tahtis aru saada, kust see vetikas tuleb, kuidas ta liigub, kes temast toitub ja kellest ta ise toitub, ning lahti mõtestada mariadru keerukad seosed teiste mere-eluvormidega, merihobukestest valgehaideni. Ainult siis, kui me seda elutähtsat ressurssi tundma õpime, saame teda võimalike ohtude, näiteks ookeani hapestumise ja reostuse eest kaitsta, ütleb ta.

National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

See tähendab, juhul kui ta kaitset vajab.

Viimased paar aastat on mariadru jõudnud uudistesse mitte eluandva taevamannana, vaid nuhtlusena, mida koguneb kuhjade viisi Kariibi mere ja Mehhiko randu reostama. „Mariadru kaitsmisest ei räägi enam keegi,“ ütleb Lapointe. „Pigem tuntakse huvi, kuidas sellest lahti saada.“

Nii suhtusid mariadrusse ka Christoph Kolumbuse Santa Maria meremehed. Kohati oli adru „nii paks, et laevad ei pääsenud läbi,“ kirjutatakse 1492. aasta 20. septembril laeva logiraamatus. Varajastele maadeavastajatele meenutasid õhupõied, mis mariadrut pinnal hoiavad, teatavaid viinamarju, mida nad kutsusid sargazo’ks.

Mariadru on pärit Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika rannikuvete toitainerikastest piirkondadest, eelkõige Mehhiko lahest. Hoovused kannavad seda ümber Florida poolsaare, kus põhja poole voolav Golfi hoovus haarab selle kaasa ja kannab Sargasso merre.

Okeanograaf Sylvia Earle, üks neist, kelle algatusel käivad praegu jõupingutused Sargasso merest esimese avamere-kaitseala tegemiseks, võrdleb mariadrut kuldse vihmametsaga. See on tabav metafoor, sest mariadru moodustab ookeanipinnal omamoodi võrastiku. Mulle meenutab mariadru veepinnal hõljuvat korallrahu või koguni mere rohumaad – mere Serengetit.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta juunikuu numbrist.

Mariadru vaip Sargasso meres.  Foto: David Doubilet, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)tellimine@nationalgeographic.ee
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044rain.vaat@aripaev.ee
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100erkki@maailmad.ee
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108margit.raias@gmail.com
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163sven@greengreen.ee
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657robin.tiits@aripaev.ee