Viimased metsikud paigad - Mosambiik

Aafrika Suure Riftioru lõunaotsas asuva Gorongosa 4000 ruutkilomeetri sisse jääb mäenõlvu, lavamaametsi, järske kanjoneid, palmisavanne ja soid. Metsalaamast ulatuvad siin-seal esile Bunga saarmäed: pehmema ümbruse erodeerumisest maha jäänud iidsed vulkaanilise kivimi kühmud.  Foto: Charlie Hamilton James

Gorongosa rahvuspargi loomastik, mis sai aastatepikkuses kodusõjas rängalt kannatada, on hakanud taastuma. Loomade tulevik sõltub lootuse andmisest ümbruskonna elanikele.

Ühel soojal hommikul kuiva aastaaja lõpus, novembri hakul, kihutas Mosambiigi Gorongosa rahvuspargi palmisavanni kohal ida poole punamust helikopter Bell JetRanger. Zimbabwest pärit kogenud piloot Mike Pingo juhtis, metsloomade uinutamise spetsialist Louis van Wyk Lõuna-Aafrika Vabariigist kõlkus taga paremal poolenisti väljas, käes pika toruga noolepüss uinutinoolega. Pingo kõrval istus noor mosambiiklannast ökoloog Dominique Gonçalves, kes juhib rahvuspargi elevantide programmi.

Praegu elab Gorongosas üle 650 elevandi, tublisti rohkem kui Mosambiigis aastatel 1977‒1992 möllanud kodusõja ajal, mil enamik rahvuspargi elevante tapeti, et hankida vandli ja liha müügist saadud raha eest püsse ja laskemoona. Nüüd, mil elevandiasurkond kasvab, tahtis Gonçalves panna iga matriarhaalse rühma ühele täiskasvanud emasele GPS-kaeluse.

Gonçalves valis ühest tihedas palmisalus jooksvast rühmast looma välja ja Pingo juhtis helikopteri nii madalale nagu puud lubasid. Kümme elevanti – täiskasvanud emased, väikesed pojad kõrval ja ka noorloomad ligi hoidmas – püüdsid kopteri mürina eest põgeneda. Van Wyk oli sunnitud tulistama tavalisest kaugemalt, aga tal õnnestus siiski lasta nool väljavalitud emaslooma paremasse tuharasse.

Pingo maandas kopteri, teised kaks hüppasid välja ja ukerdasid läbi maha trambitud heina uinutatud elevandi juurde. Mõni hetk hiljem saabus maapealne tiim raskema varustuse, tehnikute ja relvastatud vahiga. Gonçalves torkas elevandi londi otsa väikse pulga, et see hoiaks lonti lahti ja loom saaks vabalt hingata. Paremal küljel lösutav elevant hakkas valjult norskama. Üks tehnik võttis vasakust kõrvaveenist vereproovi. Teine aitas van Wykil elevandile ruttu GPS-kaeluse kaela panna.

Protseduurikindad käes, võttis Gonçalves looma suust ja pärakust kaapeproovi ning pani mõlemad proovid viaalidesse. Siis tõmbas ta vasakusse kätte pika kilevarruka, pistis käe sügavale elevandi pärasoolde ja tõmbas välja peotäie kiulist ookerkollast rooja, mille koostise järgi pidi hakatama analüüsima looma toitumist. Elevandi tohutu suur külg õõtsus londist kostva tromboonihäälse norina rütmis tasakesi üles-alla.

National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

„Louie, oskad sa öelda, kas ta on tiine?“ küsis Gonçalves.

„Peaks varsti poegima,“ vastas van Wyk, sest märkas elevandi pundunud nisadest välja immitsemas vesist piima.

Elevandiasurkonna kasv on vaid üks Gorongosa paljudest julgustavatest uudistest. Enamikku suuri loomi, näiteks lõvisid, kahvripühvleid, jõehobusid ja gnuusid, on nüüd märksa rohkem kui 1994. aastal, vahetult pärast sõda. Looduskaitse valdkonnas, kus paljud näitajad kuulutavad midagi sünget ja lootusetut, on nii ulatuslik edu haruldane.

Isaelevant võtab Mosambiigi Gorongosa rahvuspargis õhtueinet. Riigis 15 aastat kestnud kodusõja ajal, mis lõppes 1992. aastal, enamik rahvuspargi elevante tapeti, et osta nende vandli eest relvi. Nüüd, mil salaküttimist hoitakse vaos, on elevantide arvukus taastumas.  Foto: Charlie Hamilton James

Van Wyk sai kaeluse pandud ja Gonçalves pakkis oma proovid sisse. Van Wyk süstis elevandi kõrvaveeni äratavat rohtu ja meeskond taandus turvalisse kaugusse. Minuti pärast tõusis elevant püsti, raputas uniselt pead ja vantsis tagasi oma rühma juurde. Kaeluselt tulevaid andmeid jälgides on Gonçalves ja tema kolleegid kursis, kuidas elevandid maastikul ringi liiguvad, ja kui rühm suundub üle kaitseala piiri mõne põllumehe põllu poole, annavad nad talle teada, et ta saaks võtta midagi ette saagi päästmiseks.

Nii käivad asjad Gorongosa taastamise projektis, Mosambiigi valitsuse ja USA Gregory C. Carri Fondi koostööprojektis, mis käivitati 2004. aastal. Et elevantidel, jõehobudel ja lõvidel läheks rahvuspargis hästi, on vaja tagada, et hästi läheks ka rahvuspargi ümbruses elavatel inimestel.

Aafrika suure riftioru lõunapoolse otsa lammialadel laiuv Gorongosa, mille piiresse jääb savanne, hõrendikke, märgalasid ja suur madal Urema järv, oli kunagi jahikaitseala. Selle asutasid 1921. aastal Portugali koloniaalvalitsejad oma jahiharrastuse tarvis, ajades ära inimesed, kes kunagi sealset maastikku loomadega jagasid. 1960. aastal, mil Gorongosast sai rahvuspark, elas seal umbes 2200 elevanti, 200 lõvi ja 14 000 kahvripühvlit, peale selle rohkesti jõehobusid, impalaid, sebrasid, gnuusid, kannasid ja teisi Aafrika kuulsaid loomi.

Hüäänkoerad kadusid sõja ajal Gorongosast sootuks. Kuna mõne saaklooma arvukus on väga kõrge, on rahvuspargil vaja kohalikke kiskjaid. 2018. aastal rahvusparki lahti lastud 14-pealine hüäänkoerte kari aitab nüüd ökosüsteemi tasakaalus hoida.  Foto: Charlie Hamilton James

Ent kõrvaline asukoht sai rahvuspargile hukatuseks. 15-aastase laastava kodusõda ajal, mis 1975. aastal iseseisvunud riigis peagi puhkes, oli Gorongosa varjupaigaks paremtiiva Rahvusliku Vastupanuliikumise ehk RENAMO relvastatud mässulistele, kes said sõjalist tuge naaberriikidest Rodeesiast (nüüdne Zimbabwe) ja Lõuna-Aafrika Vabariigist. Kui valitsusväed tulid neid ründama, peeti rahvuspargis maapealseid lahinguid, rahvuspargi peakontorit tulistati rakettidega, kõikjal savannis käisid tapatalgud. Peale elevantide tapeti kas toiduks või ka niisama püssimeeste lõbuks tuhandeid sebrasid ja muid suuri loomi. 1992. aasta relvarahuga sõjategevus peatati, aga kutselised kütid salaküttisid edasi ja ümbruskonna elanikud panid kõigile söödavatele loomadele, keda veel leidus, üles püüniseid. Sajandivahetuseks olid Gorongosa rahvuspargist järel vaid riismed.

Rahvuspargi ümbruses oli olukord sama sünge. Alal, mida planeeringutes nimetatakse nüüd puhvervööndiks, elas umbes 100 000 inimest, enamasti perekonnad, kes toitsid end vaevu ära maisi ja teisi põllukultuure kasvatades ning kelle lastel oli puudus haridusest ja arstiabist.

Üks kahest isalõvist, keda hüütakse Senaatoriteks, on uinutatud, et vahetada tema GPS-kaelus. Loodusvaht Cubalua Joaquim jälgib, et elevandid ja teised lõvid ei ligineks. Veterinaariapraktikant Mercia Angela (antenniga) ja USA teadlane Victoria Grant on lõvi juba vaktsineerinud.  Foto: Charlie Hamilton James

Kui muld oli välja kurnatud ja mais enam hästi ei kasvanud, raiusid põllumehed metsa, põletasid alet ja üritasid uuel maalapil uuesti. Lõpuks levisid nende alemaad ja põllud Gorongosa mäe – rahvuspargi läänepiiri taguse 1863 meetri kõrguse graniidimassiivi – madalamatelt nõlvadelt kõrgematele, märjematele aladele. Mäelt, mille tippu kattis kunagi tihe vihmamets, saab alguse Vunduzi jõgi, mis varustab rahvusparki ja oma viljakat lammi veega. 21. sajandi alguseks olid suured metsalaamad mäel ja kõikjal mujal 5400-ruutkilomeetrises puhvervööndis hävinud.

Selle meeleheite ja hävingu tsükli lõpu algus saabus 2004. aastal, mil Mosambiigi president Joaquim Chissano käis ameeriklase Greg Carri kutsel Harvardi Ülikoolis loengut pidamas. 1986. aastal oli Carr koos ühe sõbraga asutanud firma Boston Technology, mis pakkus ettenägelikult võimalusi telefonisüsteemide ühendamiseks arvutiga. Sellele järgnes veel üks edukas ettevõte, ja 1998. aastal, mil Carr polnud veel neljakümnenegi, teenis ta oma firmade müügilt 800 miljonit dollarit. „Minu hobiks oli pehmekaaneliste raamatute lugemine, ja neid sain ma viie dollariga,“ ütles ta mulle Gorongosas ühe vestluse ajal. „Nii palju raha polnud mul tarvis.“

Ta asutas heategevusliku Carri Fondi, teadmata veel kindlalt, mille jaoks. Aga Edward O. Wilsoni teosed olid äratanud temas suure huvi looduskaitse vastu. Samal ajal hakkas ta süvitsi uurima inimõiguste teemasid ning selle valdkonna suuri visionääre ja eestkõnelejaid, kellest üks oli Nelson Mandela. Hiljem jooksid need kaks huviala kokku, kui Carr sai teada, et Mandela, kes oli selleks ajaks Lõuna-Aafrika Vabariigi president, rajab koostöös naaberriigi Mosambiigi presidendiga „rahu parke“ – loomastiku kaitseks ja kohalike inimeste heaolu edendamiseks mõeldud riikidevahelisi rahvusparke.

„President Chissano armastas rahvusparke,“ ütles Carr, ja kui ta 2004. aastal esimest korda Gorongosas käis, tegi president talle ettepaneku toetada selle taastamist.

Kolm aastat hiljem allkirjastas Carr pikaajalise lepingu Mosambiigi valitsusega. Ta tõi sellesse ettevõtmisse mitte ainult oma raha ja juhtimistaibu, vaid ka ühise nägemuse, et Gorongosast võib saada „inimõiguste kaitseala“. See tähendas lisaks rahvuspargi maastike, veekogude ja elurikkuse kaitsmisele kõigis tema vormides ka tuntava kasu toomist rahvuspargi ümbruse elanikele – tervishoius, hariduses, põllumajanduses, majandusarengus. Looduskaitse- ja teadustööd rahvuspargis ja selle ümbruses, kohalikke arendusprojekte ning naiste hariduse ja õiguste edendamise projekte rahastab ka National Geographic Society.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta maikuu numbrist.

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657