Väiksed plastitükid tekitavad suuri probleeme
Vastkoorunud kalamaimud söövad toidu pähe peenikest plastprügi. Kui nad surevad, on edaspidi vähem suuri kalu – ja see võib segi paisata toiduahela.
Käisin hiljuti Vaikses ookeanis toruga ujumas, kolmveerand kilomeetrit Hawaii Oahu saarest edelas. Saare nõlvad on seal järsud ja kui me mootorpaadiga sukeldumiskoha poole teele asusime, kadus põhi meil ruttu alt ära. Tagasi vaadates nägin taamal ranna kohal rohkem kui kilomeetri kõrguse Waianae aheliku rohelisi mäekülgi. Tavaliselt varjavad need mäed siinset vett passaatide eest. Tol päeval aga tekitas kerge tuul väikse segalainetuse, mis peitis peaaegu ära selle, mida olin vaatama tulnud: veepinda katva õhukese õlise orgaanikarikka kihi, kus äsjakoorunud maimud söövad ja võitlevad oma ohtlike esimeste elunädalate üle elamise eest.
Nägu sellesse läikesse pistes leidsin end vaatamas seestpoolt noorkalade kasvuala: vesi kihas elust, mida tavaliselt iial ei märkaks. Kalade marjaterad triivisid vees nagu tillukesed laternad, rebukotid päiksepaistes hõõgumas. Ringi kihutasid lepatriinusuurused kalamaimud. Mööda laperdav kümnesendise mõõtu seersant-korallkala tundus nendega võrreldes hiiglasena. Meie all vohmis parv 30-sentimeetriseid selareid (makrelli moodi, aga hiigelsuurte silmadega kalu) süüa kõike, mis oma õnnetuseks juhtus olema väike.
Minu selle päeva teejuhid okeanograaf Jamison Gove ja ihtüoloog Jonathan Whitney USA riikliku ookeani- ja atmosfääriameti (NOAA) Honolulu osakonnast on ligi kolm aastat tegelenud uurimisprojektiga, millega püütakse seda kaootilist stseeni lahti mõtestada. Maimu arengujärk on kalateaduse „must kast“: viljastatud marjaterad lähevad sisse ja noorkalad tulevad välja, aga seal sees toimuvast on pilt siiani lünklik. Maimud on nii pisikesed ja õrnad, et neid on ääretult raske uurida. Enamik neist täiskasvanueani ei jõuagi. Ent kõikjal maailmas sõltuvad kalaasurkonnad ning ka kaladest toituvad loomad sellest, kui palju maime ellu jääb, ja millises seisundis.
Nagu Gove ja Whitney hiljuti avastasid – ning David Liittschwageri fotod nende veeproovidest kinnitavad –, ei ole kalad ja kalade täisväärtuslik toit ainsad asjad, mis Hawaii vete hõljumilaikudesse koonduvad. Sinna koguneb ka mikroplaste, tibatillukesi riismeid inimeste prügist, ja nii suurtes kogustes, et kalamaimud oma esimestel elupäevadel neid söövad.
Äsjakoorunud maimudele tähendab söömine veel üht üle elatud päeva. Kui nende esimene toit on plast, ei saa nad kaloreid, mida nad järgmise päevani vastu pidamiseks vajavad. „Neil on paljudes asjades õnne olnud, et nad siiani välja jõudsid,“ ütleb Gove. „Nad koorusid, nad leidsid selle hõljumilaigu, nad söövad ja kasvavad. Nii kaugele jõudis neist ainult kümnendik protsenti, neil on väga vedanud. Ja nüüd tuleb siia plasti.“
„Esimene söögikord on kõige kriitilisem hetk,“ ütleb Whitney. „Kui nad söövad ära plastitüki, võib see saada neile saatuslikuks. Üksainuski plastikiud kalamaimu kõhus võib ta tappa.“
Plastjäätmeid, mis enamasti tulevad jõgedest või maismaal hooletult ära visatud prügist, jõuab aastas ookeanidesse keskmiselt üheksa miljoni tonni ringis, selgus Georgia Ülikooli teadlase Jenna Jambecki 2015. aasta uuringust. Silmaga nähtav prügi koos valusate piltidega selle mõjust mereasukatele, alates kilpkonnadest ning lõpetades lindude ja vaaladega, on tekitanud avalikkuses häälekat vastukaja. Aga lõpuks lagundavad päike, tuul ja lained ookeaniplasti vaevunähtavateks kildudeks. Üks suuremaid tundmatuid – ja muresid – on nende mikroplastide (alla viiemillimeetriste kübemete) võimalik mõju kaladele.
Kalad annavad ligi kolmele miljardile inimesele ning lugematutele merelindudele ja -loomadele elutähtsat valku. Aga nagu uuringud näitavad, on kalu jäänud maailmas 1970. aastaga võrreldes poole vähemaks. Suurimate röövkalade, näiteks tuunide asurkonnad on kahanenud veel rohkem. Peamiseks põhjuseks on ülepüük, aga üha suuremat mõju avaldab ka reostus ning vee soojenemine ja hapestumine kliima muutudes.
Juba 1970-ndate alguses leidsid teadlased Suurbritannia ja USA Uus-Inglismaa vetest püütud kalade maost plastigraanuleid – toorplasti, millest valmistatakse plasttooteid. Hilisematel uuringutel on leitud üha rohkematest täiskasvanud kaladest veel väiksemaid plastiosakesi. Maime on uuritud märksa vähem, aga tõenäoliselt on nad mikroplastidele tundlikumad, samamoodi nagu kõigele muulegi. „Igasuguse stressori mõju on varajastes eluetappides tõenäoliselt suurem kui hilisema elu jooksul,“ ütleb Oregoni Osariigiülikooli toksikoloog Susanne Brander, kes uurib, kuidas plastid võivad mõjutada kalade kasvu.
Enamik ookeanikalu on kohutavad lapsevanemad. Mõni üksik liik valvab oma marja merepõhjas, mõned kaitsevad neid oma suus, aga suurem osa kalu laseb tuhandeid või isegi miljoneid marjateri ja sperme laia ookeani ega näe oma järeltulijaid iial. Kui maimud päeva või paari pärast kooruvad, on nad omapead.
Vastkoorunud maim oma liiga suure pea ja vaevu moodustunud sabaga näeb armetu välja. Et kasvada kala mõõtu, peab ta sööma nagu hull. Kui inimese laps areneb kaitsvas emakas, siis kala areneb põhiliselt alles siis, kui ta on väljunud halastamatusse maailma.
„Nad kooruvad väga vara,“ ütleb Whitney. „Aju on neil väike, mõned uimed pole veel moodustunudki. Maks pole välja arenenud. Ega ka kuulmine ja nägemine. Nad on alles osaliselt välja arenenud, aga ujuvad aktiivselt ringi, söövad, kaitsevad end.“
Lõviosa neist murravad röövloomad või nälg. „Sellepärast koevadki kalad nii palju marjateri,“ ütleb Oregoni Osariigiülikooli mereökoloog Su Sponaugle, kes uurib kalade varajasi elujärke. „Nad peavad end kadude vastu kindlustama.“
Maimu arengujärk on ohtlik igal sammul ‒ alates sellest, et maimudel on vaja leida toitu, ja seda leiavad nad hõljumilaigust. Hõljumilaike moodustub kõikjal maailmas põhiliselt rannikuvetes, sellistes kohtades, kus hoovused, looded või pinnaalused lained koondavad pinnal hõljuvat orgaanilist massi ühte kohta kokku. Satelliitidelt paistavad nad piki rannikut kulgevate pikkade vonklevate paeltena.
Osa maime jõuab hõljumilaiguni ujudes, osa triivides, nagu jõuab sinna ka koorumata marjateri. Nende laikude juurde koguneb ka röövloomi. Kui maimul õnnestub vältida ärasöömist ja leida piisavalt toitu, suundub ta umbes viie sentimeetri pikkusena oma püsielupaika (näiteks rahule) tagasi. Õige hoovus kannab ta sinna, vale hoovus kaugele merele.
„Kui triivid saarest mööda, siis õnn kaasa. Ilma rahuta sa oma elutsüklit lõpule viia ei saa,“ ütleb Sponaugle. Kalamaimude elu oli suur õnnemäng juba enne seda, kui nad kohtusid meie plastiga.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta maikuu numbrist.
