Leonardo surematu pärand
500 aastat pärast Leonardo da Vinci surma on tema uskumatu loovus ning oma ajast ette jõudmine teaduses, kunstis ja tehnikas meie jaoks ikka veel ime.
Ühe hetkega saavad kokku eri sajandid – midagi sellist pole ma kunagi varem kogenud. Olen tulnud Windsori lossi vaatama kuningannale kuuluvat Leonardo da Vinci joonistuste kogu.
Väljaspool neid kõrgeid kivimüüre teevad turistid selfisid ja sobravad suveniir-köögirätikutes. Sees, niipea kui olen läbinud veesülititega ehitud võlvkäigu, juhatab Leonardo mu ajas tagasi renessanssi.
Lossi uhkes graafika saalis üht 1500. aastate lõpu nahkköites albumit silmitsedes ma peaaegu nagu kuuleksin kunstniku sosinaid. Köite kuue ja poole sentimeetri paksust selga ehivad kuldsed ornamendid. Kunagiste põlvkondade nähtamatutest sõrmejälgedest määrdunud ja kulunud kaanel on kiri: „Disegni di Leonardo da Vinci Restaurati da Pompeo Leoni“ (’Leonardo da Vinci joonistused, konserveerinud Pompeo Leoni’).
Mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see album Inglismaale jõudis, aga selle päritolu on üheselt selge: Itaalia skulptor Leoni sai Leonardo joonistused kunstniku pühendunud õpilase Francesco Melzi pojalt ja köitis need vähemalt kaheks köiteks. 1690. aastaks oli Leoni köide, nagu seda tuntakse, maandunud kõige oma 234 fooliolehe ja Leonardo uuriva vaimu rännakutega Inglismaa kuninglikku kollektsiooni.
Kui Kuningliku Kollektsiooni Fondi graafika ja joonistuste osakonna juhataja Martin Clayton laotab mõned lehed (mis on nüüd jaotatud 60 karpi) laiali, torkab esimese asjana silma Leonardo lai haare: botaanika, geoloogia, hüdraulika, arhitektuur, sõjatehnika, kostüümikunst, geomeetria, kartograafia, optika, anatoomia. Ta tegi visandeid, et tundmatutest asjadest aru saada, uuris tindi, kriidi ja hõbepliiatsiga universumi mõistatusi.
Need joonistused löövad oma selgusega pahviks. Kõige pisem, pöidlast väiksem fragment kujutab naise torsot, mis on esile manatud vaid mõne õrna pliiatsitõmbega. Kõige pildilikum, punase kriidiga hoolikalt joonistatud ja kaarjate joontega varjutatud visand, kujutab emaüsas kägarasse tõmbunud loodet.
Kõik on visuaalse täpsusega järele proovitud: rõivavoltide eskiis jumalaema maalimiseks; kindlust pommitavad mortiirid; täis- ja poolvari; kolju, süda, jalg ja inimese näo mitmekesisus ‒ alates Leda särast ja lõpetades vanamehe moondunud näojoontega.
„Mis Leonardo joonistustest mõnedel tema lehtedel eriti silma torkab, on see täiesti kammitsematu teemade vahel hüppamine,“ ütleb Clayton. „Ülipõnev on näha, kuidas üks mõistus töötab nii uskumatult laias kaares.“
Kaasasündinud uudishimuga märkmetegija ja tõeotsija Leonardo ajas täitmatu januga taga teadmisi. Oma tegemist ootavate tööde nimekirjadesse kribas ta üles selliseid asju nagu „ehita läätsed, millega näeb kuud suuremalt“ ja „kirjelda naeru põhjust“. Ta otsis vastuseid tohutule küsimuste tulvale. Kui suur on kulmu kaugus lõua keskjoone ja huule ristumiskohast? Miks on tähed öösel nähtavad, aga päeval ei ole? Milline on puu okste ja tüve jämeduse suhe? Mis eristab vett õhust? Kus asub hing? Mis on aevastus, haigutus, nälg, janu ja iha?
Leonardo maalid on küll palju kuulsamad, aga tema rohketest käsikirjadest ja joonistustest tulevad välja tema geniaalsuse sisemised mehhanismid. Igaühel neist 7000 lehest – mida säilitatakse Windsoris, Pariisi, Londoni, Madridi, Torino ja Milano raamatukogudes ning Bill Gatesi erakogus ‒ paistab välja tema viljakas mõistus: see, kui laias teemade ringis ta kõikvõimalikke hüpoteese kontrollis ning milliseid intellektuaalseid, teaduslikke ja filosoofilisi rännakuid ta ette võttis.
Kuna tänavu tähistatakse Leonardo 500. surma-aastapäeva, teevad kunstniku märkmeraamatud läbi omaette uuestisündi. Muuseumid panevad tema visanditest üles näitusi ja teadlased avaldavad uusi analüüse, kaevudes üha sügavamale tervesse tema teoste spektrisse.
Mis kõige tähelepanuväärsem, Leonardo märkmikulehed on hakanud leidma teed nendesamade valdkondade ekspertide kätte, mida ta uuris, meditsiinist ja masinaehitusest muusikani. Vaadates ajas mitu sajandit tagasi, ammutavad need eksperdid sealt värskeid teadmisi, leiavad Leonardo töid uurides teavet, millele oma töös toetuda. Kuigi teadus ja tehnoloogia on nihutanud kõige selle piire, mida me teha suudame ja kuidas me seda teha suudame, näitavad Leonardo märkmikud, kui paljut me ikka veel ei tea.
Nagu ütleb Leonardot uuriv kunstiajaloolane Martin Kemp: „Mitte ükski tema eelkäijatest ega kaasaegsetest ei loonud midagi, mis oleks haarde, mõttehiilguse ja nägemisteravuse poolest ligilähedaltki võrreldav. Ja ka järgnenud sajanditest pole sellele õieti midagi kõrvale panna.“
Leonardo sündis 1452. aasta 15. aprillil Vinci linna – Toscana lainjas agraarmaastikus Firenze ja Pisa vahel asuva väikelinna – lähedal laulatamata vanemate lapsena. Ajaloolased peavad tema emaks kohalikku maanaist Caterina di Meo Lippit. Leonardo isa ser Piero da Vinci oli notarina kõrgemast seisusest. Selle elukutse valimist oleks oodatud ka Leonardolt, kui ta poleks sündinud vallaslapsena.
Vinci linnake oli avara pilguga poisile inspireeriv keskkond. Linna 12. sajandi kindluse kõrgelt terrassilt avab Toscana maastik end praegugi sellisena nagu küllap ka Leonardo lapsepõlves: oliivisalud, vinetavad mäekünkad ja Itaalia lääneranniku äärne mäeahelik.
Vincis nimetatakse seda vaadet orizzonti geniali’ks ehk geeniuse horisondiks, pidades silmas Leonardot ja loodust, millest tema lapsepõlv oli läbi imbunud, ütleb Stefania Marvogli Leonardo da Vinci muuseumist. See ühtseks tervikuks liitunud eripalgeliste maatükkide lapitekk kätkeb endas seoseid, mida Leonardo looduses otsis: mustreid, mis seovad kosmose ühte.
Leonardo lapsepõlvest on teada vähe. Ajalooliste dokumentide järgi elas ta oma vanavanemate juures Vincis ja sai seal kasina hariduse. Millalgi Leonardo noorukieas pani isa tõenäoliselt poja kunstiannet tähele ja näitas tema joonistusi ühele kliendile, kunstnik Andrea del Verrocciole, kes oli nõus võtma Leonardo oma Firenze ateljeesse õpipoisiks.
Algusest peale andis Leonardo oma kaaslastele silmad ette, ja peagi ka oma õpetajale, keda ta abistas usuteemaliste maalide loomisel ja Firenze Santa Maria del Fiore katedraali kuplit krooniva pronksist kera kavandamisel. Leonardo varaseim teadaolev iseseisev töö, sulejoonistusena valminud maastikuetüüd Arno jõe orust, pärineb 1473. aastast, mil ta oli 21-aastane. Pärast seda sai ta mõne aasta jooksul oma esimesed tellimused: temalt telliti Palazzo della Signoria kabeli altarimaal ja ühele augustiini munkade rühmitusele maal „Kuningate kummardamine“.
Isiklikke mälestusi jättis Leonardo ise endast maha vähe, aga põgusaid infokilde tema kohta on. Ta oli peaaegu kindlasti gei: tema eluaegsed kaaslased olid mehed ja teda süüdistati kaks korda sodoomias, ehkki mõlemal korral võeti süüdistus tagasi. Loomasõbrana ostis ta turult puurilinde ja laskis neid vabadusse. Ta oli vasakukäeline ja kena välimusega, kandis punaseid tuunikaid ning teda imetleti tema lauluhääle, tegutsemisinnu ja suhtlemisoskuse pärast. „Õhtusöögil olnuks ta väga lõbus lauakaaslane,“ ütleb Syracuse’i Ülikooli kunstiajaloo emeriitprofessor Gary Radke. „Ta ei olnud üks neist läbitungimatutest, endassesüüvinud ja pahuratest geeniustest.“
Kogu oma 46-aastase karjääri jooksul, mille ta veetis põhiliselt Firenzes ja Milanos, hankis Leonardo sihikindlalt teadmisi, kannustajaks tema alati otsiv pilk ja otsustavus sellele järgneda. Ta õppis ladina keelt, kogus luulet ning luges Eukleidest ja Archimedest. Seal, kus teised keskendusid selgesti tajutavale, uuris tema üksipulgi pisiasju ‒ geomeetrilisi nurki, pupilli laienemist ‒, hüpates ühest valdkonnast teise ja otsides nende vahel seoseid. Ta visandas lilli ja lennumasinaid, konstrueeris oma patroonile krahv Ludovico Sforzale sõjamasinaid, valmistas paabulinnusulgedest kostüümikaunistusi ning koostas projekti, kuidas panna Arno jõgi Firenze ja Pisa vahel teistpidi voolama.
Leonardo pani kõik võrratult detailselt, korralikus peegelkirjas (paremalt vasakule kirjutatud) märkmetena oma paberite tagaküljele ja nurkadesse kirja. Osa neist lehtedest on säilinud lahtiste lehtedena, osa on köidetud käsikirjalisteks raamatuteks ehk koodeksiteks. Neis pole selget järjekorda, isegi ühe lehe piires, ja sageli kohtab sarnaseid teemasid eri lehtedel, mis on valminud aastatepikkuse vahega. Kõige selle pärast on teadlastelgi raske Leonardo mõistuse väleda tempoga sammu pidada, ütleb Firenze Galileo muuseumi direktor Paolo Galluzzi, lehitsedes imestusega Leonardo märkmike reprosid. Iga kord, kui Leonardo tegi mingi tähelepaneku, tuli tal pähe küsimus, mis viis alati järgmise küsimuseni, ütleb Galluzzi. „Tema mõte käis keerulisi radu.“
Leonardo erakordset võimet oma eelkäijate saavutatust mööda trügida on raske hoomata. Seda tegi ta oma uurimisteemat „ristküsitledes“ ja iseenda otsuseid ümber lükates. „Codex Leicesteris“ uurib ta, kuidas saab vesi mäetippu, ja heidab lõpuks kõrvale oma algse kindla veendumuse, et soojus tõmbab seda ülespoole. Selle asemel taipab ta, et vesi on aurumise, pilvede ja vihma kaudu ringluses. „Tähtsam kui avastada, kuidas mägiojad toimivad, on avastada, kuidas seda avastada,“ ütleb biograaf Walter Isaacson. „Ta aitab leiutada teaduslikku meetodit.“
Leonardo arvates olid teaduse uurimismeetodid (vaatlus, hüpotees ja katse) kunstis möödapääsmatud. Ta liikus sujuvalt nende kahe maailma vahel, haarates ühest teise jaoks vajalikku teavet, kirjeldab Francesca Fiorani, kes on Virginia Ülikooli kunstide ja humanitaarainete prodekaan. Tema suurim anne oli võime teha teadmised nähtavaks, ütleb Fiorani. „Selles tema vägi seisnebki.“
Terviklikku lugu Leonardo da Vinci elust ja loomingust saad lugeda ajakirja National Geographic Eesti 2019. aasta maikuu numbrist.
