National geographic logo

Tuleviku linnad tõstavad esikohale inimese ja looduse

SINGAPUR. Loodus ronib mööda Gardens by the Bay pargi Superpuude punast sõrestikku üles ja kroonib Taevaparki, mis katab sillana Marina Bay Sandsi hotelli kõrghooneid.  Foto: ANDREW MOORE, NG
Jaga lugu:

Linnaelust parima võtmiseks tuleb meil ohjeldada oma autolembust.

Linna mõte on tuua inimesi kokku. 20. sajandil paiskasime me neid lahku. Eelmisel aastal viis Peter Calthorpe ühel päeval mu autosõidule läbi osakese sellest laastamistööst. Ta tahtis mulle näidata, kuidas saaks linnad jälle terveks teha. Calthorpe on arhitekt, kes aitas 1970. aastate lõpus projekteerida üht esimestest energiatõhusatest osariigivalitsuse hoonetest, mis on Californias Sacramentos praegugi alles. Aga peagi hakkas ta vaatama asju laiemalt. „Kui tahad keskkonna ja inimeste suhtes tõesti teistsugust tulemust, siis üksiku hoone kujundamine ei loe,“ ütleb ta. „Loeb terve linna kujundamine.“ Praegu juhib ta väikest, aga ülemaailmselt mõjukat linnaplaneerimisfirmat Calthorpe Associates. Tema ökonoomses õhulises Berkeley kontoris ripub seinal raamituna uusurbanistide kongressi harta, mis kritiseerib „kohaväärtuseta uuslinnaosade vohamist“. Calthorpe on selle 1993. aastal loodud rühmituse üks asutajatest. Võitlus on olnud pikk ja kestab. Me ootasime hilishommikuni, et liiklus pisut rahuneks, istusime siis Calthorpe’i öösinisesse Teslasse ja võtsime suuna San Franciscost lõunasse Silicon Valleysse, valglinnastu vastasserva.

SHANGHAI, HIINA. Tõstetud kõnnitee võimaldab jalakäijatel Pudongi Mingzhu ringteel ellu jääda ning hõredalt paiknevate büroohoonete ja ostukeskuste vahel liikuda. Aastas hukkub Hiina teedel umbes veerand miljonit inimest ja üle poole neist on jalakäijad või jalgratturid.  Foto: ANDREW MOORE, NG

„Autodele orienteeritud linnakeskkonnaga on see häda,“ ütles ta, kui me Lahesilla poole käänutasime, „et kui valikut ei ole, kui ainus võimalus liikuma pääseda on autoga, siis, üllatus-üllatus, kasutatakse autosid liiga palju. Kliima jaoks liiga palju, inimeste rahakoti jaoks liiga palju, linna jaoks liiga palju ummikute mõttes, inimeste aja mõttes. Tähendab, ükskõik kuidas seda mõõta, on see halb: liiga vähe kõndimist soodustab rasvumist, halb õhukvaliteet hingamisteede haiguste teket ja ägenemist.“

1990-ndatel saavutas Calthorpe läbimurde: veenis Oregoni Portlandi linna rajama järjekordse kiirtee asemel kergraudtee ning ehitama elamud, bürood ja poed selle ümber. See ühistranspordile orienteeritud arendus kindlustas talle linnaplaneerimise visionääri maine. Pekingis kohtasin keskkonnateadlast, kes on viinud palju Hiina linnaplaneerijaid Portlandi vaatama. Calthorpe’i sõnul polnudki see niiväga uus idee, vaid pigem „üleskutse taasavastada kunagine trammiteede ümber kujunenud eeslinnadega linnastruktuur, kus olid võrratud kesklinnad ning jalgsi käidavad eeslinnad ning neid ühendas ühistransport.“

Hoolimata hilisest väljasõidust jääme sillal ummikusse.

National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses. Hind: e-arve püsimaksega 6,95 € kuus, aastaks 79 €
ROTTERDAM, HOLLAND. Linna ajaloolises rajoonis asuv uus Turuhall on mõeldud oma originaalsusega pilku püüdma – aga ka looma „ruumi, kus me võiksime sündmusi tähistada ja üksteisega kokku saada,“ ütleb arhitekt Winy Maas. Kaarekujulise kortermaja all on kõigil nädalapäevadel avatud toidukaupade turg ning baarid ja restoranid.  Foto: ANDREW MOORE, NG

Calthorpe'i ideaalpildis lõpetaksid linnad ? olgu Hiinas, Ameerikas või mujal ? nii apla laienemise ja ümbritseva looduse kinni katmise. Selle asemel leiaksid nad paremaid viise looduse lubamiseks oma südamesse, inimestega kokkupuutesse. Nad kasvaksid tihedate hoonekobaratena ja väikeste jalgsi käidavate kvartalitena ümber kiire ühistranspordi võrgu. Need tulevikulinnad paigutaksid kõik jälle läbisegi. Nad ei eraldaks enam töökohti kodudest ja poodidest, nagu valglinnastumine praegu teeb, sundides inimesi minema kõigisse kolme kohta autoga. Nad ei eraldaks enam rikkaid vaestest, vanasid noortest ega valgeid mustadest, nagu valglinnastumine teeb, eriti USA-s. Vähem autosõitu, vähem kinni katmist, linlased kütaksid vähem õhku ja planeeti. See aeglustaks kliimamuutust, mis ähvardab teha veel sel sajandil mõned linnad elamiskõlbmatuks.

Kõigeks selleks ei ole Calthorpe’i arvates vaja erilist arhitektuurset silmailu ega ulmelist tehnoloogiat – ehkki natuke neid kumbagi tuleks kasuks. Eelkõige on vaja parandada lähimineviku vead ja väärarusaamad.

BAKUU, ASERBAIDŽAAN. Naftarikas pealinn ja riigi suurim linn Bakuu on võtnud linnaarenduses eeskuju Dubaist: kõigepealt trofeehooned ja alles siis üldplaneering. Leegitornideks hüütavad hooned on mõeldud meenutama maast immitseva gaasi lõkkeid: öösiti tantsivad nende leedlampidega kaetud fassaadidel leegiimitatsioonid. Pilvelõhkujates on koha leidnud peen hotell, luksuskorterid ja Lamborghini müügisalongiga ostukeskus.  Foto: ANDREW MOORE, NG

San Francisco lennujaamast lõunas pööras Calthorpe Bayshore’i kiirteelt maha. Me võtsime suuna Palo Altole, kus ta 1960-ndatel üles kasvas, aga õieti olime tulnud siia selleks, et sõita mööda El Camino Reali: teed, mida mööda rändasid kunagi hispaania vallutajad ja preestrid. „See oli vana misjonäride tee,“ ütles Calthorpe. „Ja nüüd jookseb ta läbi Silicon Valley südame, ja seal on lihtsalt hõre rämps.“

Meist libises mööda linn linna järel, rehvitöökoda kaubiku- ja haagiserendifirma ja odava motelli järel. El Camino on üks USA vanimaid magistraaliäärseid ärikoridore, ja kaugeltki mitte kõige inetum. Calthorpe’i köidab ta mitte silmariivajana, vaid võimalusena. El Camino ääres ei ela kuigi palju inimesi, sest seal on enamjaolt ärimaa. Aga Silicon Valleys on eluasemetest karjuv puudus. Kümned tuhanded inimesed kõikjalt Põhja-Californiast pendeldavad autoga töö ja kodu vahet. Mountain View’s, kus asub Google, elab sadu inimesi pargitud autodes.

SINGAPUR. Kuidas me tulevikus linnades ringi liigume? Üks paljutõotav võimalus on isejuhtivad minibussid, mida praegu Gardens by the Bay pargis katsetatakse.  Foto: ANDREW MOORE, NG

San Francisco ja San Jose vahelisel 70 kilomeetri pikkusel lõigul on iga poole kilomeetri kohta 2330 ärikrunti enamasti ühe- või kahekorruseliste hoonete sigrimigriga. Calthorpe teab seda tarkvarast Urban Footprint, mille ta koos kolleegidega välja töötas ja mis mängib üleriigilise maakatastri ja mitmete analüüsimudelite järgi läbi tulevikuvisioone, mida linnad võiksid kaaluda. Kui El Caminot ääristaksid kolme- kuni viiekorruselised kortermajad, mille esimesel korrusel on poed ja kontorid, mahuks sinna 250 000 uut eluaset, selgitas Calthorpe. See lööks kohe mitu kärbest ühe hoobiga: lahendaks Silicon Valley eluasemeprobleemi, parandaks piirkonna ilmet ning vähendaks süsinikuheitmeid, veekulu ja raisatud inimtunde.

Selles 70-kilomeetrises „urbanismikoridoris“ käiksid lapsed jälle jalgsi koolis. Nende vanemad läheksid jalgsi poodi ja käiksid tööl jala või rattaga – või hüppaksid ühissõiduki peale, et sõita mööda El Caminot emmale-kummale poole kaugemale. Võtmesõna on ühistransport: see peab ulatuma kõikjale ja olema kiire. Aga sedapuhku poleks see kergraudtee, ütles Calthorpe. Kergraudtee on praegu liiga kallis, ja tulekul on midagi paremat.

See on tehnoloogia, mis paljusid linnaplaneerijaid hirmutab: isejuhtivad sõidukid. Calthorpe ise arvab, et kui jätta need eraisikutele või Uberi-sugustele sõiduvahendajatele, valguksid linnad veel hullemini laiali. Calthorpe tahab rakendada nad linnade teenistusse. Ta paneks El Camino keskele spetsiaalsetele puudega ääristatud radadele sõitma isejuhtivad väikebussid. Need saabuksid iga paari minuti tagant, võiksid üksteisest vabalt mööda sõita ja peatuksid harva, sest vastav äpp jaotaks reisijad sihtkoha järgi rühmadesse. Oma kaitstud rajal, nagu Calthorpe seda ette kujutab, ei ajaks need väiksed robotid inimesi alla – ega sõidaks oma soovimatute tagajärgedega üle meie maailmast.

Calthorpe oli kunagi hipi, aga tehnika- ja ökohuvilist sorti. 1960-ndate lõpus töötas ta Santa Cruzi mägedes ühes alternatiivses keskkoolis õpetajana ning aitas lastel ehitada ümarmaju. Sealt allapoole jääv org polnud veel Ränioru hüüdnime saanud, toona hüüti seda veel Südamerõõmu oruks (Valley of Heart’s Delight) ja seda katsid viljapuuaiad. Mäejalamitele ehitati osariikidevahelist maanteed, et vähendada El Camino ja Bayshore’i kiirtee liikluskoormust. „Tollal ei paistnud org väljagi,“ meenutas Calthorpe. „See oli üks suur sudumeri. Ilmselge oli, et midagi on väga viltu.“ Praegu on sudu vähem, aga linn on endiselt katki, ja oma headel päevadel arvab Calthorpe, et see on ikka veel terveks tehtav.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.

SHANGHAI. Põhja-Lõuna kiirtee kulgeb Hiina suurima linna, 24 miljoni elanikuga Shanghai keskuse lähedal Yanani kiirtee alt läbi. 1990. aastast on Hiinas lisandunud pool miljardit linlast – ja ligi 190 miljonit autot. „See on tõesti peaaegu hoomamatu, mis Hiinas toimus,“ ütleb Ameerika linnaplaneerija Peter Calthorpe, kes on Hiinas palju töötanud. 2030. aastaks on seal linnadesse oodata veel 300 miljonit inimest ja Hiina linnaplaneerijad muudavad enda sõnul kurssi, seades autode ees esikohale jalgsi käidavad tänavad ja ühistranspordi.  Foto: ANDREW MOORE, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)tellimine@nationalgeographic.ee
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044rain.vaat@aripaev.ee
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100erkki@maailmad.ee
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108margit.raias@gmail.com
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163sven@greengreen.ee
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657robin.tiits@aripaev.ee