Erkki Peetsalu: Kosmose marmelaad ja tähesadu
Sügavselgel ööl tähistaevasse vaadates haarab meid seletamatu igatsus. „On seal keegi!?“ Mis toimub tegelikult nende kaugete avaruste keskel, ei oska keegi öelda. Meie teadmine tähtede tagusest elust muutub tänu teadlastele täpsemaks iga päevaga, kuid sellest hoolimata paistab öötaevas endiselt kauge, kättesaamatu ja müstilisena.
Kosmos tekitab põnevust, uusi võimalusi uurimistööks ning avastusteks. Eesti on olnud kosmoseriik juba Nõukogude ajast. Nali naljaks, 60ndatel valmis Nõukogude Liidu kosmonautide tuubitoit Põltsamaal. Kosmose-nimeline marmelaad orbiidile teadaolevalt küll ei jõudnud, kuid kümmekond muud meil toodetud tuubitoitu saadeti orbitaaljaama regulaarselt. Viiskümmend aastat pärast seda, kui Nõukogude kosmonautide lemmikuks sai Põltsamaa tuubis delikatesspasteet, oleme päriselt jõudnud kosmoseriikide sekka.
Uue aja kosmosepioneeriks peetakse Eesti tudengisatelliidi projekti, mis tõi meie kosmoseambitsioonid avalikku inforuumi. Päriselt tuleks aga pjedestaali kõrgeimale astmele tõsta Tartu Ülikoolist spin-off firmana tuule tiibadesse saanud ettevõte Myoton, mis töötas välja lihastoonuse mõõtmistehnoloogia astronautide tervise jälgimiseks kaaluta olekus. Siit algas meie tõeline tähesadu!
Täpselt aasta eest, 2018. aasta aprillis lennutati mobiiltelefoni mõõtu seade MyotonPRO kuulsalt Cape Canaverali neemelt SapceX Falcon 9 kanderaketiga Rahvusvahelisse Kosmosejaama (ISS). MyotonPRO näol on tegemist esimese Eestis välja töötatud tehnoloogia põhjal ja siin valmis ehitatud seadmega, mis on jõudnud rahvusvahelises kosmosejaamas töötavate astronautide käsutusse. Muuhulgas oli seadme üks testijaid enne MyotonPRO-ga kosmoses tehtavate teadusuuringute algust Euroopa astronaut Timothy Peake. Seesama Tim, kelle Rahvusvahelises Kosmosejaamas tehtud fotod planeedist Maa ilmuvad meie seekordses ajakirjas.
Peake’i sõnul oli ta koduplaneeti pildistades lummatud selle haprast ilust. „Mind hämmastas, kui õhuke on meie atmosfäär – see kitsas gaasiriba, mis võimaldab elu ning eristab Maad Marsi või Veenuse viljatutest ja vaenulikest tingimustest,“ kirjeldas astronaut teda tabanud tunnet. Meie siin Maa peal lööme aga loodusel järjepanu hambaid välja, sest lõputule kasvule orienteeritud globaalmajandus nõuab armuande. Loodus naeratab meile vastu hambutut naeratust, peegeldades tagasi kõverpildi meist endast, aukliku südametunnistusega maalastest. Suurt pilti oma koduplaneedi haprast ilust me ei näe või ei taha näha.
Praegu pole võimalik öelda, millised eluvormid tegutsevad Maal 4,5 miljardi aasta pärast, kui Linnutee ja Andromeda galaktika kokku põrkavad ning ühinevad. Kahtlemata saab see olema põnev tulevärk Maaltki vaadates, ent selleni läheb veel aega. Senikaua, kuni me ei oska ajas rännata, seisame kahe jalaga maas ja otsime märke maavälisest elust – täpselt nagu Kosmose marmelaadi, mida ei leia orbiidilt ega poelettidelt, kuid olemas tundub see ikka olevat. Tähesadu jätkub!
Suurt pilti oma koduplaneedi haprast ilust me ei näe või ei taha näha.
