Ülim ohverdus, mis jättis õhku mõistatuse

Pampa la Cruzi künkalt leitud vasknoal, mis on niisuguse eseme esmaleid, on teises otsas marakas, mis pidi tegema häält, kui tera üle ohvri rinna tõmmati. Lapse liitumata rinnaku keskmine lüli lõigati puhtalt kaheks, mis näitab, et tegemist oli metoodilise rituaalse tapmisega.  Foto: REBECCA HALE, NG

Üle 500 aasta tagasi nüüdse Peruu aladel elanud tšimud ohverdasid šokeerivates rituaalides 269 poissi ja tüdrukut. Miks? See on mõistatus.

Mõnisada meetrit ida poolt mereäärsetest kohvikutest siia kanduv tantsumuusika tümps kõlab õõnsalt, ma kuuleksin otsekui südametukseid. Seda saadab labidate tasane kraapiv heli: töölised puhastavad pinnast klaasikildudest, plastpudelitest ja tühjadest padrunikestadest, kuni hakkavad paistma iidvanasse mudakihti kaevatud tillukese haua piirjooned.

Kaks laboririietes ja maskides arheoloogiaüliõpilast heidavad kummalegi poole hauda kõhuli ja asuvad kühvlitega kaevama.

Esimesena ilmub nähtavale lapse koljulagi, mida katab must juuksepahmakas. Kaevajad vahetavad kühvlid pintslite vastu ja pühivad hoolikalt maha lahtise liiva, tuues nähtavale ülejäänud kolju ja läbi koreda puuvillase surilina pungitavad õlaluud. Lõpuks tulevad päevavalgele lapse kõrval kägras lebava pisikese kuldsekarvalise laama jäänused.

Kahe lapse, võib-olla poisi ja tüdruku säilmed lebavad kõrvuti ühes paljudest ohvrihaudadest, mis on Põhja-Peruu põuaselt rannikult avastatud massimatmispaikadest välja kaevatud. 1450. aasta paiku ohverdati ja maeti kahes muistse Chimu riigi pealinna Chan Chani lähedases paigas 269 last. Enamik ohvreid tapeti rinna läbi lõikamisega, võib-olla selleks, et süda välja võtta, ja maeti lihtsas surilinas.  Foto: ROBERT CLARK, NG

Trujillo Riikliku Ülikooli arheoloogiaprofessor Gabriel Prieto piilub haua sisse ja noogutab. „Üheksakümmend viis,“ kuulutab ta. Ta peab ohvrite üle arvestust ja äsja leitust saab E95 ehk 95. lapsohver, kes on alates 2011. aastast, mil Prieto seda massi-matusepaika uurima hakkas, siit välja kaevatud. Lõpuks annab sellest ja siitsamast lähedalt leitavast veel ühest ohverduspaigast välja kaevatud ohvrite sünge loendus kokku 269 viie- kuni neljateistaastast last ja kolm täiskasvanut. Kõik nad hukkusid üle 500 aasta tagasi hoolikalt korraldatud rituaalsetel ohverdustel, mis võivad olla maailma ajaloos senitundmatud.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

„See on midagi täiesti ootamatut,“ hüüatab Prieto hämmeldunult pead raputades. Need sõnad on saanud arheoloogile ja isale Prietole, kes üritab Las Llamase leiukoha põrgulikku leidu lahti mõtestada, sama hästi kui mantraks. Meie ajas ja kultuuris lõikab juba üheainsagi lapse vägivaldne surm igaühele südamesse, ja mõte massimõrvast tekitab igas terve mõistusega inimeses õõvastust. Nii me murramegi pead: milline lootusetu olukord võis viia teoni, mis tänapäeval tundub meile mõeldamatu?

Arheoloogid on leidnud tõendeid inimeste ohverdamisest paljudest maailma paikadest. Ohvreid võib olla sadades, ja sageli olid nad arvatavasti sõjavangid, rituaalses võitluses langenud või pärast valitseja surma või püha ehitise rajamist tapetud kaaskondlased. Muistsetes tekstides, muu hulgas heebreakeelses piiblis, on laste ohverdamise tavast juttu, aga selged tõendid laste massitapmisest on arheoloogiliste leidude seas haruldased. Kuni Huanchaquito avastamiseni oli Ameerika maailmajao – ja võimalik, et kogu maailma – suurim teadaolev laste ohverdamise paik asteekide riigi pealinna Tenochtitlani (nüüdse México) peatempel, kus hukati 15. sajandil 42 last.

Trujillo Riikliku Ülikooli arheoloogiatudengid valmistuvad Huanchaquito massi-matusepaigast pärit koljusid puhastama ja kataloogima. Paljud säilmed on Põhja-Peruu kuivas kliimas looduslikult mumifitseerunud ja seetõttu erakordselt hästi säilinud.  Foto: ROBERT CLARK, NG

Prieto kasvas üles Huanchaco linnas, mille piiresse Huanchaquito matusepaik jääb. Lapsena jahtis ta linna kõrgeima künka otsas asuva 16. sajandi Hispaania koloniaalkiriku ümbruses helmeid. Ta mäletab, kuidas ta veetis õhtupoolikuid linna lõunaservas muistse Chimu riigi pealinna Chan Chani savitellistest varemeid uurides. Oma kõrgajal, 15. sajandil oli Chan Chan üks Ameerika suurimaid linnu, Peruu rannikul umbes 500 kilomeetri pikkust ala hõlmanud impeeriumi võimukeskus.

Neist poisipõlveelamustest sai Prieto innustust hakata arheoloogiks, ja Yale’i Ülikoolis doktorantuuris olles naasis ta kodulinna 3500 aasta vanust templit välja kaevama.

Algul arvas Prieto, et tegemist on lihtsalt ammu unustatud kalmistuga. Ent kui ta oli mitme surilinasse mähitud lapse säilmed (mis dateeriti radiosüsiniku meetodil vahemikku 1400-1450 m.a.j) välja kaevanud, taipas ta, et on komistanud märksa suurema leiu otsa.

Prieto pani tähele, et need matused ei olnud tšimudele tüüpilised. Lapsed olid sängitatud ebatavalistes asendites – mitte istuli, nagu tšimudel oli kombeks matta, vaid täiesti selili või kägaras külili – ja neil polnud juures ehteid, keraamikat ega muid hauapanuseid, mida tšimude matusepaikadest tavaliselt leitakse.

Selle asemel oli paljude laste kõrvale maetud väga noor laama või alpaka. Elutähtsa liha-, villa- ja kandeloomana olid need Andide loomad tšimude üks hinnalisemaid varasid. Ning kõigele lisaks paistsid paljude laste ja loomade rinnakul ja roietel silmanähtavad lõikejäljed.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti veebruarinumbrist.

Ühe ohverdatud lapse õlgadeni ulatunud juustega koljut ehib aarasulgedest peakate. Teadlaste sõnul näitab niisugune peakate, et see nooruk võis olla kõrgklassi perekonnast.  Foto: REBECCA HALE, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaanus Sarapuu
Jaanus SarapuuReklaamimüügi projektijuhtTel: 5166 960