National geographic logo

Surematu laip ehk lugu ainukordse virtuaalse õppematerjali loomisest

JAANUAR 2017. Inimkeha simulatsiooni keskuse juhataja Vic Spitzer teeb ettevalmistusi Susan Potteri puusaliigese proteesist titaanvarda välja kangutamiseks. Sinna jäädes oleks see võinud lõhkuda lõiketera. Et surnukeha oli külmutatud, tuli puusapiirkond proteesi eemaldamiseks üles sulatada.  Foto: Lynn Johnson, NG
Jaga lugu:

Susan Potter annetas oma surnukeha teadusele. See külmutati, lõigati 27 000 viiluna lahti ja pildistati üles. Tulemus: virtuaalne laip, mis hakkab hauast arstitudengitega rääkima.

Susan Potter teadis peente ja mahlakate üksikasjadeni, mis tema kehaga pärast surma toimub.

Oma elu viimased 15 aastat kandis ta kaasas kaardikest, kus oli kirjas: „Minu soov on, et mu surnukeha kasutataks samalaadsetel eesmärkidel nagu projektis „Nähtav inimene“: nimelt, et fotosid kasutataks internetis meditsiinihariduse tarvis. [---] Minu surma korral [---] saatke teade dr Victor M. Spitzeri, PhD. piiparile [---] Surnukeha peab temani jõudma nelja tunni jooksul.“

Potter teadis seda, sest ta oli käinud ruumis, kuhu tema surnukeha pidi viidama, näinud seadmeid, mis pidid tema koed pildistamiseks paberõhukeste viilude kaupa lahti lõikama, ja kuulnud Colorado Ülikooli Anschutzi meditsiinilinnaku inimkeha simulatsiooni keskuse juhataja Spitzeri selgitusi selle toimingu kohta juba rohkem kui kümme aastat enne surma. Spitzer ei näidanud talle seda ruumi omal algatusel, Potter ise nõudis.

„Tahan seda lihakülmikut näha,“ teatas ta Spitzerile, pidades silmas ruumi NG 004 Fitzsimonsi hoones, endises sõjaväehaiglas, mis kuulub nüüd Colorado Ülikooli meditsiinilinnakule. „Ma annetan oma surnukeha ainult pärast täielikku ekskursiooni.“

AUGUST 2005. Vahel käis Spitzer Potteril tema korteris külas või nad sõid haigla kohvikus koos lõunat.  Foto: Lynn Johnson, NG
National geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

„See lugu räägib surmast,“ ütles Vic Spitzer mulle 2004. aasta märtsis, kui ma temaga esimest korda kokku sain, et vestelda tema koostööst Potteriga. „Aga praegusel juhul räägime tulevasest surnust.“ Õigupoolest on see lugu kahe elava inimese suhtest: teadlase, kes võttis endale sihiks luua piire nihutav, 21. sajandi versioon autoriteetsest anatoomiaõpikust „Gray anatoomia“, ja naise, kes pakkus end vabatahtlikuks projekti, mis pidi teoks saama alles pärast tema surma. Võiks öelda, et oma elu viimased 15 aastat elas Susan Potter Vic Spitzeri jaoks.

Kui Potter 2015. aasta 16. veebruari hommikul kell 5.15 Denveri hooldushaiglas, kuhu ta nädal varem sisse võeti, 87-aastasena kopsupõletikku suri, tuldi tema surnukehale sinna järele. Pealaest kandadeni 1,55 meetri pikkune, eest taha 25 sentimeetri paksune ja küünarnukist küünarnukini 48 sentimeetri laiune surnukeha pandi külmutusruumi ja külmutati 26 miinuskraadi juures kõvaks.

Umbes kaks aastat hiljem lõikas Spitzer koos ühe abilisega Potteri külmunud surnukeha kahemehe-ristlõikesaega neljaks. See oli esimene samm protsessis, mis võtab veel aastaid. Lõpuks äratab Spitzer selle arvutis uuesti ellu ja kujundab omamoodi digitaalseks avatariks, mis saab arstiüliõpilastega rääkida ja aidata neil mõista, kuidas Potter elusana kokku oli pandud.

Anatoomia on arstiteaduse vundament. „Keha on see, mida me oma arstile näitame,“ ütleb meditsiiniajaloo emeriitprofessor Robert Joy USA Jõu-, Korrakaitse- ja Päästestruktuuride Terviseteaduse Ülikoolist. „Arst uurib, mis toimub ja kus see toimub. Et patsienti ravida, peab ta kõigepealt ära õppima, kuidas keha on ehitatud.“

Et inimkeha ehitus selgeks saada, veedavad arstitudengid esimese õppeaasta laipu lahates. Meditsiini üks tõdesid on „surnud õpetavad elavaid“.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti jaanuarinumbrist.

MÄRTS 2015. Oma surmajärgse elu esimeses etapis lebas Potter polüvinüülalkoholiga kaetuna laboris. See oli eelmänguks tema külmutamisele –26 °C juures, 27 000 viiluks lõikamisele ja digitaalse laibana elluäratamisele. Ta annetas oma surnukeha Colorado Ülikooli Anschutzi meditsiinilinnakule, et üliõpilasi aidata.  Foto: Lynn Johnson, NG
MÄRTS 2017. Spitzer putitab kahemehesaagi, millega lõigatakse laip neljaks, enne kui see juuksekarvapaksuselt viilutatakse.  Foto: Lynn Johnson, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)tellimine@nationalgeographic.ee
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044rain.vaat@aripaev.ee
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100erkki@maailmad.ee
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108margit.raias@gmail.com
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163sven@greengreen.ee
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657robin.tiits@aripaev.ee