Patagoonia puumad ja talunike dilemma
Tšiili suurkaslaste kaitse on nõudnud lambakasvatajatelt ränka hinda. Kas lahenduseks on turism?
Esimene puuma, keda ma nägin, oli lihaseline loom, kes kükitas Kesk-Utah’s kuue meetri kõrgusel männi otsas ja lõrises hirmunult. Jahikoerad olid ta puu otsa ajanud ja lõpuks lasti ta ühe lambakasvataja karja kaitseks maha. Kui see kohtumine oli puhas märulifilm, siis minu järgmine kokkupuude nende ujedate kaslastega, Tšiilis, oli nagu otse mõnest armsast loomaraamatust.
Olen Lõuna-Tšiili Torres del Paine rahvuspargi külje all ühel tuulisel nõlval põõsaste vahel ja vaatan, kuidas kolm beežikat puumapoega akvamariinsinise järve kaldal uperpallitavad ja võidu jooksevad, proovides jõudu ja hambaid ning selgitades võimuvahekordi. Aeg-ajalt seisatab nende ema, keda hüütakse Sarmientoks, olukorda hindama: tema rohelised musta kontuuriga silmad on tüüned, jäme saba rippu. Kui nelik jõuab stromatoliite täis pikitud neemele, annab puumade taimer neile nähtavasti märku: ema ja pojad kerivad end ühe sõõrikukujulise kivi peal kerra ja teevad seda, mida kassid kõige paremini oskavad: tukuvad.
Puuma (Puma concolor) on läänepoolkera suurima levilaga maismaaimetaja: tema elualad ulatuvad Alaskalt Lõuna-Tšiilini. Teadlaste oletusel on Torres del Paine ümbruses puumade asustustihedus suurem kui kusagil mujal. Põhiliselt sellepärast, et puumadel on seal küllaga saakloomi (guanaakosid, jäneseid), nad on rahvuspargis kaitstud ja sealkandis pole nendega võistlemas teisi imetajatest kiskjaid, näiteks hunte.
Igaühele, kel on kindel soov seda tippkiskjat looduses näha, on Torres del Paine – üle 2000 ruutkilomeetri graniitmägesid, rohtlaid, lähisarktilisi metsi ja tuultest piitsutatud järvi – koht, kuhu minna. Sealne maastik on väga avatud ja turismi hoogustudes on paljud puumad inimesega harjunud. Nii nagu Sarmiento pojad järvekaldal, uitavad nad ringi, peavad jahti, soevad, paarituvad ja mängivad ega paista neile peale sattuvatest õnnelikult naeratavatest külastajatest välja tegevat.
Mul on suur himu näha veel puumasid tegutsemas ja ma jälitan koos oma teejuhi Jorge Cardenasega neid kiskjaid mitu päeva, hoides kõrvad kikkis guanaakode kiledate häirehüüdude suhtes, mis reedavad, et puumad on jahil. Ühtki murdmist me pealt ei näe, aga hiljem saan looduskaitseühenduse Panthera korraldatud koosolekul väga hästi aru, millist hävitustööd siinne kasvav puumaasurkond võib korda saata. Koosolek toimub Cerro Castillo küla hotellis, osalejateks riigiametnikud, bioloogid, giidid ja lambakasvatajad.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.
