Tuleviku toidulaud - putukad, umbrohud ja "verised" veganburgerid
Kui piiluda meie toidu tulevikku, tekib küsimus, kuidas me edaspidi söönuks saame. Sajandi keskpaigaks on maailma rahvaarv üle üheksa miljardi ja toiduvajadus 50 protsenti suurem. Kuidas me seda rahuldame, ilma et raiuksime maha veel rohkem metsi või laiendaksime tööstuslikku põllumajandust, mis on üks suuremaid kliimamuutuse taganttõukajaid? Kuidas me hoiame mulla tervena, et põlluviljad saaksid hästi kasvada?
Nende küsimustega saab olema palju peamurdmist. „Üks on aga selge: et me suudaksime üheksa miljardit inimest ära toita, tuleb meil kõigil pea tööle panna,“ hoiatab toidu tulevikku kajastava ajakirja Mold toimetaja LinYee Yuan.
Paljud neist peadest püüavad tõenäoliselt leida uusi valgutootmisviise, sest tööstusliku loomakasvatuse suurt keskkonnamõju on üha raskem õigustada. Loomakasvatus tekitab umbes seitsmendiku kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasiheitmetest. Veiseliha tootmisel suurtes nuumafarmides kulub tavaliselt ligi kaheksa korda rohkem vett ja 160 korda rohkem maad kalori kohta kui köögi- ja teravilja tootmisel. Pole siis ime, et USA ametnikud on tungivalt soovitanud kõigil süüa vähem veiseliha – ja uued toiduainetetööstuse ettevõtted võtavad seda tõsiselt.
Üks neist tarnib veganburgerit Beyond Burger, mille hernevalgust kotlet on peediga lihakarva värvitud ning mis on juba saadaval umbes 10 000-s USA toidupoes ja vähemalt sama paljudes söögikohtades. Selle lähim konkurent müüb taimset Impossible Burgerit, mis tänu laboris valmistatud heemi-nimelisele ühendile mahlakalt „veritseb“. Seda burgerit müüakse nüüd tuhandes USA ja Hongkongi müügikohas.
Teised ettevõtted üritavad muuta lihatootmist nii tööstuslikuks, et loomi polekski tarvis. Tööstusjuhid võrdlevad sellise „laboriliha“ tootmist õllepruulimisega: samamoodi nagu kääritatakse teravilja, hakataks hiigelsuurtes rakukultuuri vaatides kasvatama loomarakke. „Välja näeks see üsna pruulikoja moodi,“ ütleb ettevõtte The Good Food Institute tegevjuht Bruce Friedrich. „Ja hakkliha saab kraanist lasta nagu õlutki.“
Üha enam turustatakse USA-s ka söödavaid putukaid – mitte niivõrd Taist ja Mehhikost tuttavate näksidena, vaid pigem valgurikka loomasöödana või töödeldud toidu koostisainena. Nende keskkonnasõbralikkus on päris selge, eriti ritsikate puhul. Ritsikad sisaldavad kilo kohta rohkem valku ja mikrotoitaineid kui veiseliha. Neid saab edukalt kasvatada pimedas ruumis tihedalt koos, nii et nende tööstuslikus koguses kasvatamine ei kahjusta eriti keskkonda.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
