Põlishõimud piiramisrõngas: maa ohustatuim rahvas vajab kaitset
Kaevandused, karjafarmid ja röövraie tungivad Brasiilia ja Peruu Amasoonias viimaste eraldatuses elavate hõimude elualadele.
Rehvijäljed veripunases mullas on sügavad ja värsked. Tainaky Tenetehar ronib krossirattalt maha neid lähemalt uurima.
„Tänahommikused,“ lausub ta veendumusega, millest võib ära tunda kogenud jäljeküti, kes on häälestunud lugema mistahes märke inimeste liikumisest neil seadusetutel piirialadel.
Ta uurib binokliga põlengust kõrbenud laugeid savannikünkaid, mis ulatuvad kauguses puudega kroonitud mäeahelikuni. See on üks neid Brasiilia piirimaid, mille pärast kõige tulisemalt võideldakse. Põlismetsale surub siin peale lage tühermaa ja indiaanlaste maale tungivad talukohad. Ja rehvijäljed kannavad siin ühemõttelist kurjakuulutavat tähendust.
„Metsatöölised,“ ütleb Tainaky. Vaenlased.
Tainaky, portugali nimega Laércio Souza Silva Gujajara, pöördub oma kaaslaste, veel nelja tenetehari hõimu mehe poole, kes ronivad parasjagu päevinäinud mootorratastelt maha. Nende patrullsalk moodustab kireva seltskonna: paigatud teksad, kaitsevärvi laigulised jakid, näo kaitseks kuival aastaajal kõikjal leviva tolmu eest lenduri päikeseprillid ja pearätid. Oma sama tagasihoidliku relvastusega (ühelasuline püss, isetehtud püstol, paar pingul vöö küljes kõlkuvat matšeetet) tuletavad nad meelde kummalist segažanris filmi, kus saavad kokku näiteks „Mad Max“ ja „Viimane mohikaanlane“.
„Kas hakkame neid taga ajama?“ küsib Tainaky.
Röövraiujate taga ajamisest on siin saanud sedasorti patrullsalkade firmamärk. Nad on metsaveoautosid põlema pannud, relvi ja kettsaage ära võtnud ning vihaseid metsatöölisi välja kihutanud. Patrullsalkade juhid, kaasa arvatud 33-aastane Tainaky, on saanud mitmeid tapmisähvardusi. Mõned patrullijad varjavad oma isikut valenimega. 2016. aastal tapeti kuu ajaga kolm patrullijat.
Need mehed kuuluvad sajaliikmelisse isetekkelisse põliselanikest vabatahtlike rühmitusse, mille liikmed nimetavad end Metsavalvuriteks. See rühmitus ja teised samasugused on tekkinud reaktsioonina viimastel aastatel vohama hakanud röövraiele, mis hävitab Amasoonia idaosas Maranhao osariigis, sealhulgas 4150-ruutkilomeetrises Araribóia põliselanike reservaadis, hiigelhulgal kaitsealust metsa. Koos metsadega kaovad ka metsloomad, kellest teneteharide kütirahvas on palju põlvkondi elatunud. Järved, kust saavad alguse nende jõed ja ojad, jäävad metsaraadamise pärast kuivaks. Kalu ja linde sureb hulgi.
Teneteharidel on kahtlemata palju mängus, aga pärast oma sajanditetaguseid veriseid esimesi kokkupuuteid võõrastega on nad käiku võtnud tõhusad ellujäämisstrateegiad. Enamik neist tunneb välismaailma kombeid, paljud on seal ka elanud. Märksa täbaramas olukorras on aga üks teine hõim, kellega nad Araribóia reservaati jagavad: Amasoonia idapoolseim eraldatuses elav rahvas avaad. Mitu rühma avaa nomaade rändab reservaadi südames mööda metsi ringi, olles sunnitud peaaegu pidevalt põgenema vintside ja kettsaagide undamise ning kuival aastaajal metsapõlengute suitsu eest.
Avaad on surutud kahanevasse metsasüdamesse ja seetõttu eriti haavatavad. Ent isegi Brasiilia ja Peruu piiri äärsetes seni veel enamjaolt puutumatutes vihmametsalaamades peavad omaette elavad rahvarühmad alatasa põgenema nende elualale tungiva röövraie, kullaotsimise ja viimasel ajal ka narkokaubanduse laastamistöö eest. (Vaata 72. leheküljelt Chris Fagani lugu „Peruu“.) Eraldatult elavate ja tööstusühiskonnaga kokku puutumata hõimude turvalisus on kõikjal Amazonase vesikonnas üha enam ohus. Amasoonias elab suurem osa maailma allesjäänud eraldatud hõimudest, neid on seal hinnanguliselt 50?100, ühtekokku umbes 5000 inimest. Väljaspool Amasooniat leidub selliseid hõime teadaolevalt veel vaid Paraguay Chaco võserikualadel, India ookeani Andamani saartel ja Indoneesias Uus-Guinea saare lääneosas. Arvud võivad tunduda väikesed, aga põliselanike õiguste eest võitlejate sõnul on kaalul midagi palju suuremat: ühe meie planeedilt peaaegu kadunud eluviisi, meie tööstusmajanduse kõrval siiani alles püsinud eluviisi viimaste jäänukite säilimine.
„Ühe rahva või hõimurühma kadumine on tohutu kaotus,“ ütleb põlisrahvaste õiguste aktivist Sydney Possuelo. „Inimkonna nägu jääb selle tagajärjel üksluisemaks ja inimkond ise vaesemaks.“
Avaade (ehk guajaade või avaa-guajaade) kokkupuude välismaailmaga on suuresti seisnenud nendevastases vägivallas. Umbes 600 avaast elab praegu metsas nomaadielu edasi nii sadakond inimest. Ülejäänud, kes on viimastel aastakümnetel tänapäevase eluga kokku puutunud, on asunud elama põlisrahvaste reservaatide küladesse. Külades elab neid kolmes neljast reservaadist, mis paiknevad katkematu koridorina piki Maranh?o läänepiiri. Avaade elamine neil aladel on aidanud motiveerida valitsust kaitse alla võtma ligi 12 300 ruutkilomeetrit aastaajati kuivi metsi, mis moodustavad kriitilise tähtsusega puhvri lääne poole jäävatele vihmametsadele.
Kuigi avaade eraldatuses elavaid rühmi leidub kolmes neljast reservaadist, elavad ainult Araribóias kõik avaad (umbes 60?80 inimest) sisuliselt välismaailmaga kokku puutumata, hoides reservaadi siseosas omaette. Nad kütivad ikka veel vibu ja nooltega, koguvad endiselt metsmett ja babassupähkleid ning elatuvad praegugi peaaegu täielikult põlismetsa heldetest andidest ja veeallikatest. Nende ümbruses ei ela paikseks jäänud avaasid, kes võiksid väljastpoolt tulijatega kohtumise korral vahendajateks olla.
Araribóia reservaadi südamikku ringina ümbritsevatele mäeküngastele ja tasandikele on laiali pillutatud kümneid väikelinnu ja külasid, kus elab umbes 5300 tenetehari. Ning reservaadi ümber paikneb omamoodi kolmanda kontsentrilise ringina viis suurt linna, mille majanduse peamiseks veduriks on endiselt puit. Nüüd, mil Maranh?o osariigi algne metsapindala on kolmveerandi võrra vähenenud, on enamik allesjäänud hinnalise puiduga puistuid koondunud Araribóiasse, kolme teise reservaati, kus avaasid elab (Alto Turia?usse, Carusse ja Aw?sse), ning nendega külgnevale looduskaitsealale. Neil aladel on raie keelatud, nii et peaaegu kogu metsaäri on selles osariigis de facto kriminaalne ettevõtmine.
See ei heiduta aga röövraiujaid, kes nurjavad korrakaitse jõupingutusi vahipostide ja võltsdokumentidega. Metsaveoautod, sageli numbrimärkideta, sõidavad mööda kõrvalisi teid, kus politsei ei patrulli, ja viivad oma palgikoormad reservaatidest välja salajastesse saeveskitesse. See võrgustik on teinud avaade olemasolu nii ebakindlaks, et hõimurahvaste õiguste eest võitlev rühmitus Survival International nimetas avaasid maailma ohustatuimaks hõimuks.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.
