Sarve pärast salakütitava linnu võitlus elu eest
Kilp-sarvlinde püütakse illegaalse kaubanduse jaoks, mis seab selle ebatavalise linnu tema kahanevates Kagu-Aasia metsaelupaikades ohtu.
Olen tulnud sellesse auravasse metsa otsima üht lindu. Hakkan juba kahtlema, kas ta ikka on seda kõike väärt.
Lõuna-Tai Budo-Su-ngai Padi rahvuspargimäenõlvad on nii järsud, et kohati võid kätt välja sirutades enda ees teerada puudutada. Iga sammuga riskid sellel vihmast ligunenud pinnasel tagasi alla libiseda. Putukad sumisevad ninas ja kõrvus ning kui sa peatud küllalt kauaks, et ringi vaadata, näed tervet armeed kaane nihutamas oma väikest usjat verejanust keha sinu poole.
Lind, keda ma koos matkakaaslastega otsin, on ürgne pentsiku väljanägemisega ja praegu üha haruldasemaks jääv kilp-sarvlind. Meie rühma juhib Tai teadlane Pilai Poonswad, keda tuntakse suure sarvlindude emana. Ta on neid linde uurinud ja nende kaitsmise nimel tööd teinud alates 1978. aastast. Meiega on kaasas fotograaf Tim Laman, üks videograaf, mitu Pilai töörühma liiget ning mõned mäejalami küla inimesed, kes kannavad varustust ja edaspidi aitavad meil laagrit üles panna. Me teadsime, et see saab olema suur ponnistus: esiteks on need linnud pelglikud, aga arvukuse üha kiirenev langus teeb nende otsimise parajaks odüsseiaks.
Kui me lõpuks jõuame sihiks võetud puu juurde, poeme sellest umbes 40 meetri kaugusele ehitatud kaitsevärvi riidest ja oksakimpudest varjesse peitu. Puu on üks kaksiktiibviljakuline troopiline lehtpuu, umbes 55 meetri kõrgune ja ulatub enamikust teistest selle metsa puudest üle. Veidi rohkem kui poole puu kõrgusel paistab tüves pahklik õõs, kuhu üks emane sarvlind on end mõni kuu varem munele müürinud. Maapinnalt oma peidukohast me sinna sisse ei näe, aga teame, et on ainult aja küsimus, millal sarvlinnupapa tuiskab sinna toitu viima.
Tunnid venivad ja meie aina ootame, aeg-ajalt sosistades, aga enamik aega üritades mitte välja teha hiiglaslikest metsasipelgatest (kuni 2,5 sentimeetri pikkustest ja hirmutavate, aga nagu mulle kinnitati, ohutute lõugtundlatega), sihikindlatest kaanidest ja kõvast vineerist, millest me oleme teinud pingi. Ühel hetkel laskub oma võrguniidi küljes minu ette pöidlaküünesuurune ämblik. Me vaatame veidi aega teineteisele otsa, kuni ta hüppab mu näo poole – peaaegu oleks pihta saanud. Päike rühib alles ülespoole, aga juba on niiskus mähkinud mu oma märga kleepuvasse kaisutusse.
Ma pole linnuvaatleja, aga see peab küll olema kõige pühendunum linnuvaatlemine.
Mu uneluse katkestab pea kohalt kostev vihin: viuh-viuh-viuh! Laiad tiivasulgede vahed teevad sarvlindudest ühed kõige häälekama lennuga linnud.
Huu! Huu! Huu-huu-huu, hahahaha! See on kilp-sarvlinnu pöörane naer. Hääle järgi tundub ta olevat meist ainult mõne puu kaugusel. Me hoiame hinge kinni. Ja seal ta äkki ongi: elav dinosaurus, üle meetri pikk (kui poolemeetrised keskmised sabasuled välja arvata) ja istub ühe eenduva paha peal, suur raagritsikas suust välja kõlkumas ja pärlitaolised silmad ümbrust silmitsemas.
Kõik mu ümber vakatab. Kõrvetav kuumus on kadunud, paari päeva eest kodus Washingtonis välja väänatud jala ebameeldiv tukslemine lakkab. Enam ei ole mingeid putukaid ega tsikaadide lärmi.
Me vahime tema vägevat pead, mille kollase nokakiilu kohal kõrgub raske „kilp“ ehk kiiver. Silmitseme tema sulitut kortsulist punast kaela, pikki musta-valgevöödilisi sabasulgi, juba ainult tema kogukust. See on ebamaine nägemus, otsekui näeksid esimest korda Suurt kanjonit. Mitte miski ei valmista sind ette imestuseks, mis sind valdab, kui sa üle serva piilud.
Sarvlind kummardub pesaõõnsuse kohale ja annab avause kaudu raagritsika oma tibule üle. Ülesanne on täidetud, taas kostab tiivavihinat ja juba ta ongi läinud, kahtlemata oma perekonnale järgmist toidupala otsima.
Kilp-sarvlindu, üht Aafrika ja Aasia 57 sarvlinnuliigist, leidub ainult Brunei, Indoneesia, Malaisia, Birma ja Lõuna-Tai madalikumetsades. Teistest sarvlindudest eristub kilp-sarvlind sellega, et tema kiiver on enamikus kõva, seda katab paks kiht sarvainet, sama materjali, millest koosnevad ka inimese küüned ja juuksed ning ninasarviku sarv. Kilp-sarvlinnu käitumist ei tunta kuigi hästi, aga teada on, et kiivritega nad puksivad üksteist lennu pealt, ilmselt pesitsuspaikade või viljapuude pärast võisteldes.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.
