Milleks meile linnud ehk mõtteainet inimkonnale
Asi pole ainult selles, kui vajalikud nad on keskkonnale – nad on vajalikud ka meie hingele. 2018. aastal uurime lindude imet ja seda, miks me lindudeta elada ei saa.
Enamiku oma elust ei pööranud ma lindudele tähelepanu. Alles 40-ndates eluaastates sai minust inimene, kes südamest rõõmustab, kui kuuleb kuhiknokka laulmas või maasidrikut hüüdmas, ja ruttab õue, et näha Ameerika rüüti, keda olla ümbruskonnas märgatud – lihtsalt sellepärast, et ta on ilus lind, tõeliselt kuldse sulestikuga, ja ta on lennanud siia kaugelt Alaskalt. Kui keegi minult küsib, miks linnud mulle nii tähtsad on, oskan vaid ohata ja pead raputada, nagu mul oleks palutud selgitada, miks ma armastan oma vendi. Kuid küsimus on siiski õigustatud ja väärib Ameerika rändlindude lepingu seaduse sajandal aastapäeval vaagimist. Milleks meile linnud?
Minu vastus võiks ehk alata linnuriigi tohutust suurusest. Kui sa saaksid näha kõiki maailma linde, näeksid kogu maailma. Sulelisi olendeid võib leida iga ookeani igas nurgas ja maismaaelupaikades, mis on nii troostitud, et kellelegi teisele elupaigaks ei sobi. Kõrbekajakad kasvatavad oma tibusid Tšiili Atacama kõrbes, mis on üks Maa kuivemaid kohti. Keiserpingviinid hauvad oma mune talvises Antarktikas. Laulukullid pesitsevad Berliini surnuaial, kuhu on maetud Marlene Dietrich, varblased pesitsevad Manhattani tänavalaternates, piiritajad merekoobastes, kaeluskotkad Himaalaja kaljudel, metsvindid Tšornobõlis. Ainsad lindudest veel laiema levikuga eluvormid on mikroorganismid.
Et nii paljudes erinevates elupaikades ellu jääda, on maailma umbes 10 000 linnuliiki arenenud vormilt imetlusväärselt mitmekesiseks. Mõõtmetelt ulatuvad nad jaanalinnust, kes võib kasvada enam kui kahe ja poole meetri kõrguseks ja on levinud suures osas Aafrikast, sobiliku nimega linnu kimalaskoolibrini, keda leidub ainult Kuubal. Nende nokk võib olla kogukas (pelikanid, tuukanid), tibatilluke (pöialpoiss) või sama pikk nagu kogu keha (mõõknokk-koolibri). Mõned linnud – Texase viker-indigolind, osa Lõuna-Aasia nektarilinde, Austraalia viker-nestepapagoi – on toretsevamad kui ükski õis. Teised on peaaegu lõpututes pruunides toonides, mis paisutavad linnusüstemaatikute sõnavara: punakaspruun, kollakaspruun, roostepruun, pronkspruun, kaneelpruun.
Käitumiselt on linnud sama mitmekesised. Ühed on väga sotsiaalsed, teised erakud. Aafrika kangurlinnud ja flamingod kogunevad miljonite kaupa parvedesse, papagoid ehitavad okstest terveid papagoilinnu. Vesipapp kõnnib üksinda vee all mööda kärestikuliste jõgede põhja ning rändalbatross võib lauelda oma kolmemeetrise siruulatusega tiibadel kõigist teistest albatrossidest 800 kilomeetrit eemale. Olen kohanud sõbralikke linde, nagu üks Uus-Meremaa maoori-lehviksaba, kes ükskord mul mööda teerada kannul käis, ja ka tigedaid, nagu see Tšiili tuttkarakaara, kes sööstis alla ja üritas mul pead otsast toksida, kui ma teda liiga kauaks vaatama jäin. Jooksurkäod tapavad endale toiduks lõgismadusid, tehes selleks tiimitööd: üks juhib mao tähelepanu kõrvale, kuni teine talle tagantpoolt ligi hiilib. Mesilasenäpid söövad mesilasi. Lehtlalinnud ehitavad lehlaid. Põhjatirk võib sukelduda kuni 200 meetri sügavusele. Rabapistrik sööstab taevast alla kiirusel 385 kilomeetrit tunnis. Nurmkanapaar võib veeta kogu elu samal heinamaal, valge-toonekurg aga võib rännata Aafrika lõunatippu ja leida tagasitee sellesama Eesti korstna otsa, kus ta aasta tagasi pesitses.
Linnud ei ole karvased ja nunnud, aga nad on mitmes mõttes rohkem meie moodi kui teised imetajad. Nad ehitavad keerulisi kodusid, kus järglased üles kasvatada. Nad veedavad pikki talvepuhkusi soojal maal. Kakaduud on nutikad mõtlejad ja lahendavad mõistatusi, millega šimpanski ei pruugi hakkama saada, ning varestele meeldib mängida. (Mõnikord, kui ilm on nii tuuline, et lindudel oleks targem maa peal püsida, olen näinud, kuidas varesed tõusevad mäenõlvalt lendu ja viskavad puhtast lustist õhus kukerpalle. Ja ma ei väsi vaatamast Venemaal tehtud YouTube’i videot, kus vares kelgutab plastist purgikaanega lumist katust mööda alla, lendab tagasi üles, kaas nokas, ja laseb uuesti alla.) Ja siis on veel laulud, millega linnud maailma täidavad, nagu meiegi teeme. Euroopa äärelinnades trillerdavad ööbikud, Quito kesklinnas rästad. Põhjatihastel on keeruline suhtluskeel, milles nad annavad teada – mitte ainult üksteisele, vaid kõigile ümbruskonna lindudele –, kui turvaliselt või ebaturvaliselt nad end vaenlaste suhtes tunnevad. Mõned lüürasabad (Ida-Austraalia linnud) laulavad meloodiaid, mille nende esivanemad võisid õppida mõne asuniku flöödiviisist ligi sajand tagasi. Kui lüürasaba liiga palju pildistada, võtab ta su fotoaparaadi heli oma repertuaari.
Kuid linnud teevad ka midagi, mida me kõik tahaksime osata, aga ei oska, välja arvatud unenägudes: nad lendavad. Kotkad hõljuvad vaeva nägemata soojadel õhuvooludel. Koolibrid suudavad paigal lennata, tuttvutid välgukiirusel lendu tõusta. Kõigi lindude lennuteed kokku mähkuvad maakera ümber nagu sada miljardit niidikest, puult puule ja mandrilt mandrile. Sellist aega pole iial olnud, mil maailm oleks tundunud neile suur. Piiritaja jääb pärast pesitsemist ligi aastaks õhku, lendab Sahara-tagusesse Aafrikasse ja tagasi ning sööb, sulgib ja magab lennul, kordagi maandumata. Noored albatrossid veedavad tervelt kümme aastat ookeani kohal ringi hulkudes, enne kui oma esimeseks pesitsemiseks maismaale naasevad. Üks satelliidi kaudu jälgitud vöötsaba-vigle lendas peatumata Alaskalt Uus-Meremaale, üheksa päevaga 11 690 kilomeetrit, rubiinkurk-koolibri aga võib ära põletada kuni kolmandiku oma tillukesest kehamassist, et ületada Mehhiko laht. Rannikulind suurrüdi lendab igal aastal edasi-tagasi Tulemaa saarte ja Kanada Arktika vahet – üks eakas isend, jalarõnga järgi B95, on lennanud rohkem kilomeetreid kui on Maa ja Kuu vahemaa.
Siiski on üks otsustav võime, mis inimestel on ja mida lindudel pole: võime oma keskkonda valitseda. Linnud ei saa märgalasid kaitsta, kalastuspiirkondi majandada ega oma pesi kliimaseadmega jahutada. Neil on ainult instinktid ja kehalised võimed, mille evolutsioon on neile pärandanud. Need on linde suurepäraselt teeninud väga pikka aega, 135 miljonit aastat pikemat kui aeg, mil inimene on olemas olnud. Nüüd aga kujundab inimene planeeti – tema pinda, kliimat, ookeane – nii kiiresti ümber, et linnud ei jõua evolutsiooni teel kohastuda. Varesed ja kajakad võivad tunda end hästi meie prügimägedel, musträstad ja kuldnokad nuumafarmides, metsvindid ja lehelinnud linnaparkides, aga enamiku linnuliikide tulevik sõltub sellest, kas me võtame endale ülesande neid kaitsta. On nad meile piisavalt väärtuslikud, et seda vaeva näha?
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti jaanuarinumbrist.
