Vaktsiinidest ja nende tähtsusest
On võimalus, kuidas päästa sadu tuhandeid noori elusid: manustada lastele vaestes riikides vaktsiine, mida jõukad riigid peavad iseenesestmõistetavaks.
Mine seda last vaatama, soovitas Samir Saha. Istu tema juures. Ilmselt on kohal ka tema vend ja õde, kelle elu on samuti jäädavalt muutunud. „Seepärast ongi vaktsiin nii oluline,“ ütles Saha. „Tahame viia selliste juhtumite arvu miinimumini, kui mitte nullini. Et niisugune asi ei tabaks enam ühtegi last.“
Bangladeshi pealinnas Dhakas oli päike äsja tõusnud ning Saha istus tusaselt oma auto tagaistmel. Vormirõivais autojuht põikles Toyotaga väikebusside, mootorrataste, rikšade, veoautode ja reisijaist pungil mõlkis busside segadiku vahelt läbi. „Meil õnnestus küll ta elu päästa, aga me ei suutnud ...“ Ta jättis lause lõpetamata. „Kui te neid kohtate, küll siis mõistate,“ sõnas ta.
Saha on mikrobioloog, kes on rahvusvaheliselt tuntud tänu tööle pneumokoki-nimelise mikroobi uurimisel. Tema asutatud laboratoorium on kiilutud Bangladeshi suurima lastehaigla Dhaka Shishu ühte nurka. Koridori lõpus asuvaid üldpalateid täidavad voodiread. Külastusajal näib, et iga voodi peab lisaks haigele lapsele mahutama ka arvukaid hoolitsevaid sugulasi. Laboris uurivad valgetes kitlites mehed ja naised päevade kaupa pneumokokirakke. Jahivad neid vere ja muude kehavedelikega täidetud katseklaasides, määrivad Petri tassidele ning silmitsevad läbi mikroskoobi.
Pneumokokke leidub tänapäeval kõikjal. Need levivad kergesti piisknakkuse või juhuslike
kontaktide kaudu ja võivad elada tugeva immuunsüsteemiga inimese ninakäikudes haigust vallandamata. Kui aga meie kaitsekilp alt veab, võivad pneumokokid edasi liikuda, paljuneda ja põhjustada eluohtlikku nakkushaigust. Enim ohus on aga väikelapsed paigus, kus antibiootikumid ja tõhus ravi pole hästi kättesaadavad. 21. sajandi alguses, mil Ameerika Ühendriikides ja Kanadas hakati manustama maailma esimest tõhusat lastevaktsiini, tappis pneumokokknakkus igal aastal üle 800 000 ehk enam kui kolmveerand miljonit alla viieaastast last maailmas. Neid ei tapnud mitte mõni ajalehepealkirjadesse jõudnud epideemia, nagu Ebola või Zika, vaid levinud organism, millest arenes kopsupõletik või meningiit (ajukelmepõletik), või mis andis surmalöögi vereringele. Lõviosa neist surmadest leidsid aset sellistes vaesunud riikides nagu Bangladesh.
2015. aastal jõudis bangladeshlasteni pneumokoki konjugaatvaktsiin (PKV), nagu seda
lastevaktsiini nimetatakse, ning Saha uurimismeeskond jälgib tähelepanelikult selle edusamme. Kui PKV-d osutuvad maailmas nii tõhusaks, nagu vaktsiinieksperdid loodavad, peaks suremus märkimisväärselt vähenema (mis tähendab, et mitmed tuhanded väikelapsed jäävad ellu, mitte ei sure enne kooliikka jõudmist) ning ka mitteeluohtlik
haigestumus peaks oluliselt vähenema. Vähem kopsupõletiku põhjustatud katkendlikku
hingamist, vähem palavikku, vähem sissevajunud rinnakorve, ragisevat köha, sinakaid huuli, voodi ääres valvavaid lapsevanemaid, kes on eemale tiritud palgatöölt, mis aitaks ülal pidada nende teisi lapsi. Vähem … kannatusi, nagu Saha ja tema Bangladeshi kolleegid minu kuuldes ikka ja jälle ütlesid, justkui tajudes, et kõrvalseisjale on vaja selgitada, mis on tegelikult kaalul.
Ameerika Ühendriikidel ja teistel jõukatel riikidel võib olla lihtne kujutleda, et 2017. aastal
seisneb kõige pakilisem vaktsineerimisega seotud ülesanne mõningate skeptiliste lapsevanemate veenmises, et nad tõepoolest peaksid oma lapsi vaktsineerima. Kahtlemata on need jõupingutused tähtsad. Kuid veelgi hädavajalikum, ambitsioonikam ja keerukam, paljude riikide valitsuste osalust ja heategijate miljoneid nõudev ülesanne on rahvusvaheline koostöö vaktsiinide toimetamiseks arengumaade lasteni, sest arengumaades on ennetatavate haiguste põhjustatud kannatused tänini sama reaalsed kui ärevil pered, keda Saha kohtab iga päev Dhaka Shishu koridorides. Just sel põhjusel saatiski ta mu 11-aastase Sanjida Sahajahani, rikšaparandaja ja tema naise keskmise lapse juurde. „Mine kohe,“ käskis Saha, kui auto haigla peavärava juures seisma jäi. „Kui
tagasi tuled, räägime sellest, mida sa nägid. Jamal ja Tasmim tulevad sinuga kaasa. Väikebuss ootab teid parklas.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
