Mis saab neist, keda ei valitud?
Minnesota maakonnalaatade loomakonkurssidel valitseb tihe konkurents. Võidavad üksikud. Mis saab teistest?
Maakonnalaat on natuke nagu loomade iludusvõistlus. Viis, kuidas me kitsi ja lambaid valiku teel aretame, on kujundanud nende evolutsiooni käiku.
Kui kolisin Denverist Minnesotasse, tahtsin seda kariloomade sugupuude konkurentsi pildile
püüda. On üks Will Farrelliga film rallisõitjatest, „Talladega ööd“. Seal ütleb isa talle: „Kui sa pole esimene, oled viimane.“ Maakonnalaatadel valitseb sama mõtteviis: omanikud loodavad oma loomast üldvõitjat, aga enamik ei võida. Eks me kõik teame, mis tunne on, kui sind ei valita, olgu siis lõpuballile või korvpallivõistkonda või töökohale. Aga kuidas see välja näeb?
Näitustel jälgisin, kuidas kohtunikud loomad üles rivistavad ja neid hindavad. Siis läksin nende loomaesitlejate juurde, kelle loom ei võitnud, ja küsisin, kas ma tohin teha neist koos loomaga stiliseeritud portree. Stuudio stiilis taust lisab veidi ametlikkust, aga põrandal on sõnnikut ja heina, mis näitab võttepaiga ehedust. Palusin lastel kujutleda end järgmise aasta võitjana, ja otsekohe võis näha nende enesekindlust.
Kaotusekibedus ei kestnud kaua. Et saada teist vaatenurka, otsustasin pildistada samu lapsi ja nende loomi (vähemalt neid, keda laadal maha ei müüdud) ka kodukarjamaal.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
