Neenetsite eluvõitlus maailma äärel
Venemaa Arktika põliste põhjapõdrakasvatajate neenetsite iga-aastast pikka rännakut raskendavad kaks tänapäevast takistust: kliimamuutus ja hiiglaslik maagaasimaardla.
Kaitsevärvi laiguline tuulejakk seljas ja sääsevõrk kapuutsi eest üles tõstetud, kükitab Juri Hudi oma suures tšummis lõkke ääres. Väljas seisab poolringis veel seitse sellist indiaani tipi moodi püstkoda. Põhjas lainetab Põhja-Jäämere poole Siberi tundra, kaugel sopkaharjal sööb põhjapõdrakari. On juuli keskpaik ja Juri juhitud rühm neenetsi põdrakasvatajaid on umbes poole peal oma iga-aastase rännakuga, mis viib neid Jamali poolsaarel 600 kilomeetrit põhja poole, Põhja-Jäämere rannikule – tavalistel aastatel, see tähendab.
„Kolm aastat pole me päris Kara mere äärde oma suvekarjamaadele välja jõudnud,“ ütleb Juri, sellal kui tema naine Katja kallab talle kruusitäie auravat teed. „Meie põhjapõdrad olid selleks pikaks teekonnaks liiga nõrgad.“ 2013.?14. aasta talvel tõi ebatavaline soojalaine Jamali poolsaare lõunaossa vihmad ja järgnenud kõva pakane kattis enamiku talvekarjamaadest paksu jääga. Põhjapõdrad, kes on harjunud oma põhitoidu sambliku leidmiseks lund lahti kraapima, ei suutnud jääst läbi kaevata. Juri karjas ja teistes karjades suri kümneid tuhandeid põtru nälga. Praegu, 2016. aasta suvel, on ellujäänud ikka veel taastumas.
Tšummi presendist uks paiskub lahti ja sisse tormab põhjapõder, sarved maas. Tule ääres jääb ta seisma, raputab end ägedalt, heidab pikali ja jääb rahulikult mäletsema.
„See noor põder jäi ilma emata, nii et me kasvatasime ta ise tšummis üles,“ selgitab Juri, lonksates ettevaatliku sõõmu teed. „Talle ei meeldi sääsed. Loodetavasti saab ta järgmisel aastal juba ise vasika. Meil on praegu järel umbes 3000 põtra, poole vähem kui tavaliselt.“
Neenetsid on käinud sellel iga-aastasel rännakul sajandeid, ja see on üks maailma pikimaid, edasi-tagasi 1200 kilomeetrit. Juri rühm, mida nimetatakse 4. brigaadiks, on nõukogudeaegse kollektiivi jäänuk – Nõukogude võimu all talusid neenetsid aastakümneid sundkollektiviseerimist ja usulist tagakiusamist. Enne seda elasid nad üle sadu aastaid Venemaa ülemvõimu. Kogu selle aja on nad suutnud alles hoida oma keele, oma animistliku maailmavaate ja rändrahva traditsioonid.
„Neenetsid on üks vastupanuvõimelisemaid Arktika põlisrahvaid,“ ütleb Soome Lapimaa Ülikooli geograaf Bruce Forbes, kes on neid aastakümneid uurinud.
Praegu aga pannakse see vastupanuvõime uutmoodi proovile. Kliimateadlaste sõnul muutuvad niisugused vihmaga sulailmad nagu see, mis kolm aastat tagasi karjasid kahandas, kliima soojenedes sagedamaks ja intensiivsemaks. Sellal kui ma Juriga juttu ajan, kannatab piirkond järjekordsete suviste soojarekordite käes, temperatuur on juba tõusnud enneolematu 34 kraadini. Vihma pole sadanud nädalate kaupa ja põhjapõtradel on raske koormatega nartasid üle kuiva tundra vedada. Suve lõpupoole puhkeb Jamali lõunaosas Siberi katk, millesse sureb üks poiss ja üle 2300 põhjapõdra ning haigestub kümneid inimesi. Selle otsene põhjus on igikeltsa sulamine, mis võimaldas eelmise, 1940. aastate katkupuhangu ajal maha maetud, aga ikka veel nakkusohtlike mikroobidega loomakorjustel uuesti pinnale kerkida.
Kliimamuutus pole aga neenetsitele veel kõige suurem oht: kõige suurem on arendus. Venemaa uute süsivesinikuallikate jaht on tunginud karjamaadele, mis olid Jamali poolsaare umbes 255 000 põhjapõdrale ja 6000 rändkarjakasvatajale juba niigi kitsad. Ja see on piiranud mõnede karjade hädavajalikku rännet. Bovanenkovo gaasimaardla, Jamali poolsaare suurim, asub otse 4. brigaadi rändeteel. Suvekarjamaadele jõudmiseks peab kari ületama selle maardla, sealsed teed ja torujuhtmed.
Neenetsid on alati elanud ääre peal, Jamal tähendab nende keeles maailma äärt. Praegu aga tundub, et vähemalt osa neist on ohtlikult lähedal alla kukkumisele.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.
