Milles peitub geniaalsuse saladus?

Matemaatik Terence Tao selja taha tahvlile on kirjutatud tema hüdrodünaamika valemid. Üleloomulikult geniaalseks peetud Tao võitis 2006. aastal 31-aastasena prestiižse Fieldsi medali. Kõrgelennulist geniaalsuse mõistet ta aga ei tunnista. „Mis tõesti loeb, on kõva töö, mida suunavad intuitsioon, kirjandus ja kübeke õnne.“  Foto: Paolo Woods

Mõni vaim on nii eriline, et muudab maailma. Me ei tea, mis täpselt tõstab need erakordsed inimesed kõigi ülejäänute kohale kõrgustesse, aga teadus pakub vihjeid.

Philadelphia Mütteri muuseumis võib näha paljusid ainulaadseid meditsiinilisi eksponaate. Alumisel tasandil hulbivad klaasnõus 19. sajandi Siiami kaksikute Changi ja Engi liitunud maksad. Läheduses saavad külastajad uudistada podagrast tursunud käsi, ülemkohtunik John Marshalli põiekive, president Grover Clevelandi lõualuust eemaldatud vähkkasvajat ja ühe kodusõja sõduri reieluud, milles on ikka veel sees meest vigastanud kuul. Sissepääsu lähedal on aga üks eksponaat, mis äratab võrreldamatut aukartust. Kui vitriini hoolega vaadata, võib näha määrdumisjälgi, mille on jätnud muuseumikülastajad, kes on surunud laupa vastu klaasi.

Ese, mis neid paelub, on väike puust karp 46 mikroskoobipreparaadiga, millest igaühel on näha viiluke Albert Einsteini ajust. Ühe preparaadi kohale asetatud suurendusklaas toob nähtavale umbes postmargisuuruse koetüki, mille graatsilised harud ja käärud meenutavad õhust avanevat vaadet jõe lehtersuudmele. Need ajukoe säilmed lummavad inimesi, kuigi – või ehk kuna – nad ütlevad füüsiku paljukiidetud vaimsete võimete kohta vähe. Teised selle muuseumi eksponaadid kujutavad haigusi ja väärarenguid, millegi viltu läinu tagajärgi. Einsteini aju esindab potentsiaali, ühe erakordse vaimu, ühe geeniuse võimet söösta kõigist teistest ette. „Ta nägi asju teistmoodi kui meie, ülejäänud,“ ütleb külastaja Karen O’Hair, silmitsedes teekarva koeproovi. „Ja ta suutis ta mõelda nähtust kaugemale, asjadele, mida ta ei näinud. Mis on täiesti hämmastav.“

Üks geniaalsuse määravaid tunnuseid on üüratu produktiivsus. Firenze Medicite kabeli kunagises salaruumis, kus Michelangelo end 1530. aastal pärast oma patroonidele vastu hakkamist kolm kuud varjas, katavad seinu söevisandid. Joonistuste seas on sketš istuvast figuurist (paremal), keda on kujutatud ülal kabelis ühel hauakambril.   Foto: Paolo Woods

Ajast aega on mõned harukordsed inimesed silma paistnud meteoorina särava panusega mingisse valdkonda. Proua Murasaki oma kirjandusliku leidlikkusega. Michelangelo oma kunstimeisterlikkusega. Marie Curie oma vaheda teadusliku mõtlemisega. „Geenius valgustab oma ajastut otsekui komeet planeetide radu,“ kirjutas Saksa filosoof Arthur Schopenhauer. Mõelgem, milline oli Einsteni mõju füüsikale. Kuigi tal polnud kasutada mingeid muid vahendeid peale tema enda mõttejõu, ennustas ta oma üldrelatiivsusteoorias, et kiirendusega liikuvad massiivsed objektid – nagu üksteise ümber tiirlevad mustad augud – tekitavad aegruumi tekstuuris laineid. Kulus sada aastat, üüratuid arvutusvõimsusi ja ülipeent tehnoloogiat, kuni sellised gravitatsioonilained vähem kui kaks aastat tagasi füüsiliselt tuvastati ning sellega lõplikult tõestati, et tal oli õigus.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Einstein tekitas lausa seaduste tasandil murrangu meie arusaamades universumist. Meie arusaam sellest, kuidas selline vaim nagu tema oma toimib, püsib aga jonnakalt maisena. Mis eristas Einsteini vaimujõudu ja mõtteprotsesse tema kolleegide, kõigest hiilgavate kolleegide omadest? Mis teeb geeniusest geeniuse?

Einstein ennustas üldrelatiivsusteoorias gravitatsioonilainete (aegruumi tekstuuri võngete) olemasolu, aga ei suutnud neid tuvastada. Sada aastat hiljem hakkavad teadlased, nende seas Kazuhiro Yamamoto (pildil), Jaapanis Hidas asuva esimese maa-aluse gravitatsioonilainete teleskoobiga KAGRA seda nähtust uurima.  Foto: Paolo Woods

Geniaalsuse lätete üle on filosoofid ammu juurelnud. Varajased Kreeka mõtlejad uskusid, et luuletajatele, filosoofidele ja teistele väljapaistvatele inimestele annab ülendatud võimed musta sapi – ühe neljast Hippokratese välja pakutud kehamahlast – üleküllus, ütleb ajaloolane Darrin McMahon, raamatu „Divine Fury: A History of Genius“ („Jumalik raev: geniaalsuse ajalugu“) autor. Frenoloogid üritasid leida geniaalsust pea muhkudest, kraniometristid kogusid koljusid – mille seas oli filosoof Immanuel Kanti oma – ning uurisid, mõõtsid ja kaalusid neid.

Mitte keegi neist ei avastanud geniaalsuse üksikut allikat, ja tõenäoliselt seda ei leitagi. Geniaalsus on liiga kirjeldamatu, liiga subjektiivne, liiga kokku laulatatud ajaloo kohtuotsusega, et olla kergesti äratuntav. Ja selleks tuleks liiga paljude omaduste ülimad väljendused lihtsustada inimese üheainsa skaala kõrgeimaks punktiks. Selle asemel võime püüda geniaalsust mõista, harutades lahti keerulisi ja segunenud omadusi (nagu intelligentsus, loovus, visadus ja lihtsalt hea õnn, kui nimetada vaid mõnda), mis omavahel läbi põimununa annavad kokku inimese, kes suudab maailma muuta.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.

Kuulmisspetsialist Charles Limb on fMRI ajupiltide järgi leidnud, et improviseerimise ajal surub džässmuusikute ja freestyleräpparite aju oma enesekontrolli osa alla. Limb kavatseb elektroentsefalograafiga mõõta teiste loominguliste isikute, sealhulgas koomikute aju elektrilist aktiivsust ja katsetab seda meetodit San Francisco California Ülikooli laboris enda peal.  Foto: Paolo Woods
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaanus Sarapuu
Jaanus SarapuuReklaamimüügi projektijuhtTel: 5166 960