Väikesed varemed - fotokunst, mis väärtustab olevikku
Peenelt meisterdatud miniatuursed kaose mudelid näitavad, milliseks muutub linn, kui inimesed on ammuilma lahkunud.
Linn on varemeis. Rongid seisavad liikumatult rööbastel. Koolides valitseb vaikus. Raamatukogude ja pesumajade seintelt pudeneb tükke. Pole ühtegi hingelist.
See on meile tuttava maailma lõpp, kuid Lori Nix näib muretu. Õigupoolest ongi tema ja Kathleen Gerber (Lori partner elus ja kunstis) selle apokalüpsise rõõmsameelsed arhitektid. Hallil talvepäeval töötavad kaks naist kitsas Brooklyni stuudiokorteris, ehitades erakordse hoolsusega katastroofe kujutavaid väikseid dioraame.
Nixi sõnul on nende eesmärk luua ja pildistada „avatud lõpuga narratiive – mingile katastroofile järgnenud posthumanistliku tulevikulinna mudeleid.“ „Vaatajate kujutlusvõime äratamiseks, kaasamiseks ja ergutamiseks tahame panna [neid] mõtlema oleviku üle. Kas meil ikka on tulevikku? Kas me suudame end päästa?“
Ideid selliste keerukate stseenide valmistamiseks saab Nix enamasti metrooga sõites või reisifotosid vaadates. Palju inspiratsiooni pakub ka minevik. 1970-ndatel n-ö tornaadoalleel üles kasvanud Nixi mõjutasid äärmuslik ilm, katastroofifilmid, nagu „Leegitsev pilvelõhkuja“, ja düstoopiad, näiteks „Ahvide planeet“.
Praegu peab ta end kunstmaastike fotograafiks. „Selle asemel, et ideaalse maastiku otsingul mööda maad ringi uidata, valmistan selle lihtsalt ise, siinsamas laua peal.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.