Küborg, uus inimene ehk väljakutse evolutsioonile
Nagu kõiki teisigi liike, on meid kujundanud miljoneid aastaid kestnud evolutsioon. Kas nüüd haarame ohjad enda kätte?
Kui ma küborg Neil Harbissoniga Barcelonas kohtusin, nägi ta välja nagu tavaline kohalik hipster, kui mitte arvestada musta antenni, mis väljus kuklast ja kaardus uhkelt tema blondide juuste kohale.
Oli detsember ning 34-aastasel Harbissonil oli seljas must poolmantel, selle all hall tõmblukuga särk ja jalas kitsad hallid püksid. Belfastis sündinud ja Hispaanias üles kasvanud Harbisson põeb haruldast haigust, mida tuntakse akromatopsia ehk värvipimesusena – ta ei näe värve. Antenn, mis lõpeb silmade kohal rippuva kiudoptilise sensoriga, on seda muutnud.
Harbisson ei tundnud kunagi, et mustvalges maailmas elamine on puue. „Ma näen kaugemale. Mulle jäävad ka kujud paremini meelde, sest värvid ei juhi tähelepanu kõrvale,“ rääkis ta oma hoolikas ühetoonilises inglise keeles.
Samas aga oli tal suur uudishimu teada saada, kuidas asjad värvilisena välja näevad. Hilisteismelisena tuli muusikaharidusega Harbissonil mõte püüda avastada värve helide kaudu. Pärast paari algelist valestarti leidis ta 20. eluaastate alguses kirurgi (nime me siin ei avalda), kes oli nõus siirdama talle ühe seadme, Harbissoni bioloogilise mina küberneetilise täienduse.
Kiudoptiline sensor tunneb ära tema ees paistvad värvid ja koljusse siiratud mikrokiip muundab nende lainepikkused kuklas vibratsioonideks. Neist saavad helisagedused, mis teevad tema koljust justnagu kolmanda kõrva. Harbisson sai õigesti aru, et mu bleiser on sinine, pööras siis antenni oma sõbra, küborgist kunstniku ja tantsija Moon Ribase poole ning teatas, et tema jakk on kollane. Tegelikult oli see sinepikollane, aga Harbisson seletas, et tema lapsepõlves Kataloonias sinepit ei tuntud.
Kui küsisin talt, kuidas arst seadme kinnitas, tõmbas ta rõõmsalt kuklajuuksed lahku, et näidata mulle antenni sisenemiskohta. Roosakat nahka surus alla kahe implantaadiga kinnitatud nelinurkne plaat. Üks implantaat oli vibeeriv mikrokiip ja teine oli Bluetoothi liides, et sõbrad saaksid talle nutitelefoni kaudu värve saata.
Antenn on olnud Harbissonile tõeline ilmutus. Nüüd pakub maailm talle rohkem elamusi. Ta ütleb, et aja jooksul on uued aistingud hakanud tunduma ei nägemise ega kuulmisena, vaid kuuenda meelena.
Kõige põnevam on antenni juures aga see, et antenn annab talle võime, mida teistel inimestel pole. Harbisson vaatas katuseterrassi lampe ja sai aru, et neid sisse lülitavad infrapunatuled ei põle. Ta heitis pilgu taimekastidele ja „nägi“ ultraviolettmärke, mis juhatavad putukaid õie südamikku, kus asub nektar. Tema võimed on mitte ainult võrdsustunud tavaliste inimvõimetega, vaid need ületanud.
Seega on Harbisson üks esimesi samme visionäärlike futuristide kauaaegse eesmärgi poole. Ta on varajane näide sellest, mida Ray Kurzweil nimetab oma kuulsas raamatus „The Singularity is Near“ („Singulaarsus on lähedal“) inimpotentsiaali tohutuks avardamiseks. Harbisson polnud just plaaninud Kurzweili unistuse täitumisele jõulist tõuget anda, tema tulevikunägemus on seotud pigem looduse kui tehnikaga. Ent kuna temast sai maailma esimene ametlik küborg (ta veenis Briti valitsust lubama tal kanda antenni passipildil, väites, et see pole elektroonikaseade, vaid tema aju pikendus), sai temast ka uskupööraja. Peagi hakkas Harbissoni eeskujul nn transhumanistiks ka Ribas, kes lasi paigaldada oma õlavarde vibreeriva magneti, mis on ühendatud tema telefonis oleva seismomonitoriga. Temani jõuavad reaalajas teated maavärinatest, nii et ta saab tunda end Maa liikumistega ühendatuna ja neid tantsu kaudu tõlgendada. „Mul hakkas vist kade,“ ütleb ta.
„Tulevikus ületab inimene kõik oma bioloogilised piirid,“ tõotas Kurzweil. „See ongi see, mida tähendab olla inimene – laiendada iseenda olemust.“
Harbissoni antenn on selgelt alles algus. Kuid kas me oleme jõudmas oma evolutsiooni ümber defineerimiseni? Kas evolutsioon tähendab nüüd mitte ainult loodusliku valiku aeglasi hammasrattaid, mis levitavad soovitud geene, vaid ka kõike, millega me ise suudame oma võimeid ja enda loodud asjade võimeid avardada – geenide, kultuuri ja tehnoloogia liitu? Ja kui, siis kuhu see meid viib?
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.
