Tüdrukute ohtlik elu
Vaesus, vägivald ja kultuuritraditsioonid suruvad maailma eri paigus alla miljoneid tüdrukuid, aga mõned leiavad lootuse hariduses.
Sierra Leone on üks maailma kehvemaid paiku, kus olla tüdruk.
Selles umbes kuue miljoni elanikuga Lääne-Aafrika riigis, mida lõhestas üle kümne aasta kestnud kodusõda ja hiljem laastas ebola, tähendab juba ainuüksi tüdrukuna sündimine kogu elu tulvil takistusi ja traditsioone, mis tihti hindavad rohkem tüdruku keha kui vaimu. Enamik siinseid tüdrukuid ja naisi (UNICEF-i andmetel 90 protsenti) on läbi teinud välissuguelundite moonutamise ehk ümberlõikamise, millega tüdrukud pühitsetakse täiskasvanuks ja mis peaks tegema nad ihaldatuks tulevaste abikaasadena, aga on ühtlasi kultuuris juurdunud viis naiste seksuaalsuse vaoshoidmiseks. Ligi pooled tüdrukud abielluvad enne 18-aastaseks saamist ja paljud rasestuvad hulga nooremana, sageli vaid paar kuud pärast esimest menstruatsiooni. Ohtralt on seksuaalvägivalla ohvreid, vägistamine jääb tihti karistamata. 2013. aastal olid üle veerandi Sierra Leone 15?19-aastastest tütarlastest lapseootel või sünnitanud, mis on selles vanuserühmas üks maailma suuremaid raseduste sagedusi. Ning liiga palju tüdrukuid ja naisi sureb sünnitusel – Maailma Terviseorganisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide andmetel rohkem kui kusagil mujal maailmas. Ümberlõikamine võib tüsistuste ohtu suurendada.
„Maapiirkondades võib näha 13- ja 15-aastaseid abielunaisi, lapsed süles,“ ütleb pealinnas Freetownis seksuaalvägivalla ohvreid abistava keskuse Rainbo Center ämmaemand Annie Mafinda. Paljud keskuse patsiendid on Mafinda sõnul 12 kuni 15 aastat vanad.
Kui kohtusin Freetownis Sahrah’ga, oli ta 14-aastane ja kuus kuud rase, aga nägi välja mitu aastat noorem. Sarah’l oli imeõrn hääl, pisike habras keha, punaseks lakitud varbaküüned ja tihedalt juuste ümber seotud heledat virsikukarva pearätik. Ta rääkis, et üks tema kodu lähedal elanud poiss vägistas ta ja lahkus pärast väidetavat rünnakut linnast. Kui ema Sarah’ rasedusest teada sai, viskas ta tüdruku kodust välja. Nüüd elab Sarah (tema perekonnanime me ei avalda) tolle poisi ema juures, kes Sarah’ jutu järgi teda ründas. Tema väidetava vägistaja ema oli ainus, kes oli nõus ta enda juurde võtma. Sierra Leone naised elavadki tavaliselt mehe perekonna juures. Sarah peab süüa tegema, koristama ja pesu pesema. Ta ütles, et poisi ema peksab teda, kui ta on liiga väsinud, et oma töid teha.
Kuidas peab Sarah-sugune tüdruk takistustest kubisevas Sierra Leones elama ? ja elus edasi jõudma?
Vaeses riigis, mille valitsusel ei paista olevat eriti tahtmist tüdrukuid kaitsta, on neil kõige targem püüda põgeneda oludest, kuhu nad sündisid. Keset kõiki ohte võib kool olla nende ainus pääsetee. Haridus on õppemaksu pärast raskesti kättesaadav, aga samas lootusekiir. Keskharidus võib anda tüdrukutele suurema majandusliku sõltumatuse ja võimaluse ise oma elu kujundada, näiteks selle kaudu, et võimaldab käia ülikoolis või saada kõrgemat kvalifikatsiooni nõudva töökoha.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti jaanuarinumbrist.
