Eesti sood siduvad aastas 2 miljonit tonni süsinikku

Eesti sood katavad umbes 20 protsenti riigi pindalast, kuid enamik neist on kuivendatud. Kui turvas lagunenud ja hapnikuga kokku puutunud, vabaneb atmosfääri süsinikdioksiid. Arvutused näitavad, et kuivendatud soodest eraldub Eestis aastas umbes 2,5 miljonit tonni CO₂, mis vastab ligi kolmandikule kogu riigi heitkogusest.

Taastatud märgalad aga muutuvad süsiniku püsivaks hoidlaks. Kui vesi tagastatakse turbapinnasele, aeglustub lagunemine ja turvas hakkab uuesti kasvama. Üks hektar taastatud soomullet võib aastas siduda kuni 8 tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti. See on sama palju, kui tekitab kolm keskmist Eesti sõiduautot.

Teema kõnetab looduskaitsetegelasi ja teadlasi ühtviisi. Eesti soode roll pole ainult kohalik: märgalad mõjutavad veeringet, pakuvad elupaika loomadele ja lindudele ning reguleerivad kliimat. Samas on küsimus, kuidas leida tasakaal majandushuvide ja ökoloogiliste eesmärkide vahel.

Miks kuivendatud soo eraldab süsinikdioksiidi

Turvas on osaliselt lagunenud taimejäänuste kiht, mis koguneb hapnikuvaeses keskkonnas. Kui soo kuivendatakse, jõuab hapnik turbasse ja mikroorganismid hakkavad orgaanilist ainet intensiivselt lagundama. Tulemuseks on süsinikdioksiidi ja lämmastikuühendite eraldamine atmosfääri. Mida sügavam on turvas ja mida intensiivsem kuivendus, seda rohkem kasvuhoonegaase vabaneb.

Eestis on viimase sajandi jooksul kuivendatud üle 600 000 hektari soomaad. Eesmärk oli saada haritavat maad ja turba kaevandamiseks alasid. Praegu on need pinnad suurimad punktallikad riigi süsiniku bilansis. Isegi kui kuivendatud ala pole enam aktiivses majanduskasutuses, jätkub turbast süsinikdioksiidi eraldumine aastaid või aastakümneid.

Lagunemine ei ole ühtlane. Sügavamate turbakihtidega soodes toimub protsess aeglasemalt, kuid kogusummas on heide suurem. Madalamate turbaalade puhul võib kuivendus viia selleni, et turvas kaob täielikult mõne aastakümnega. Siis jääb alles vaid mineraalpinnas, mille süsinikuvarustus on minimaalne.

Kuidas märjaks muudetud soo hakkab süsinikku siduma

Taastamine algab kuivenduskraavide sulgemisest või paisutamisest. Veetase tõuseb ja turvas muutub uuesti hapnikuvaeseks. Lagunemine aeglustub järsult. Samal ajal hakkavad kasvama soomullale iseloomulikud taimed: turbasamblad, pillirood ja teised niiskust armastajad. Need akumuleerivad süsinikku fotosünteesi käigus ja kui nad surevad, jäävad jäänused vette, kus lagunemine on aeglane.

Esimestel aastatel võib taastatud soo olla koguni väike süsinikdioksiidi allikas, sest taimkate pole veel tihe. Kuid viie kuni kümne aasta pärast pöördub bilanss positiivseks. Mõnel juhul võib ühe hektari taastatud soo aastas siduda 5 kuni 8 tonni CO₂ ekvivalenti. See on märkimisväärne arv võrreldes metsaga, mis samade tingimuste juures sidub tavaliselt 2 kuni 4 tonni.

Märgalal on ka puhvertoime: vesi aeglustab üleujutuste levikut ja filtreerib toitaineid enne, kui need jõuavad järvedesse. Samal ajal väheneb metaani eraldumine võrreldes osaliselt kuivendatud sooga, kus veetase kõigub. Tasakaalus märgalal metaani tekib küll, kuid üldine kasvuhoonegaaside bilanss on selgelt positiivne.

Eesti soode taastamise hetkeolukord

Eestis on taastatud umbes 30 000 hektarit soomaad. Suuremad projektid on toimunud kaitsealadel: Endla, Soomaa ja Lahemaa rahvusparkides. Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaagentuur koordineerivad programme, mille eesmärk on peatada kuivenduskraavide mõju ja luua tingimused loodusliku hüdroloogia taastumiseks.

Taastamise meetodid on erinevad. Osades kohtades piisab lihtsalt kraavide ummistamisest puidust paistega. Mujal tuleb kasutada mulda või turbasegusid, et luua veekindel tõke. Mõnel pool kasutatakse kontrollitud põletamist, et eemaldada kuiv taimestik ja soodustada niiskuslembeste liikide tagasitulekut. Iga ala vajab individuaalset plaani, sest turba sügavus, kraavide tihedus ja ümbritsev maastik mõjutavad tulemust.

Taastamise kulu jääb tavaliselt vahemikku 1000 kuni 3000 eurot hektari kohta. Kulusid mõjutavad kaugus teedest, kraavide pikkus ja seire nõuded. Rahastus tuleb riigieelarvest, Euroopa Liidu keskkonnaprogrammidest ja mõnel juhul süsinikukrediitide müügist. Viimane on veel väike, kuid kasvav tuluallikas.

Milliseid takistusi taastamisel ette tuleb

Majandustegurid tekitavad vastuolusid. Kui kuivendatud soo omanik on eraettevõtja või põllumees, võib taastamine tähendada tulu kaotust. Turba kaevandamine on Eestis endiselt aktiivne ja annab tööd. Samuti kasutatakse kuivendatud soosid karjamaadena või metsamaana. Riik peab kompenseerima omanikke, kui soovitakse taastada erasektoris olevaid alasid.

Tehniline pool võib samuti olla keeruline. Kui ümberkaudsed põllud või teed asuvad madalamal kui taastatud soo, võib veetaseme tõus põhjustada üleujutusi. Sellistes kohtades tuleb rajada veeregulatsiooni süsteemid või kohandada kraavivõrku nii, et üleliigne vesi saaks kontrollitult ära voolata. See nõuab täpset planeerimist ja kohalike omavalitsustega koostööd.

Avalik arvamus pole alati toetav. Osa inimesi peab soid kasututeks ja märjaks muudetud alasid ebameeldivaks. Haigusekandja puukide ja sääskede arvukus võib märgalal olla suurem. Seetõttu on oluline selgitada, miks soode taastamine teenib pikaajalisi eesmärke ja milliseid kaudseid hüvesid see pakub.

Milline on soo mõju loodusele ja linnustikule

Taastatud märgalad pakuvad elupaika liikidele, kes on kuivendamise tõttu taandunud. Sookured, tutkas ja soopart vajavad avatud veesilma ja madala taimestikuga alasid. Samuti leiavad sobivad tingimused mitmed kahepaiksed: rohe-kärnkonn ja harilik mudakonn. Mõnel juhul on taastamine ainus viis, kuidas neid liike kaitsta.

Taimestik muutub järk-järgult. Esimestel aastatel domineerivad kõrged rohttaimed, kuid aja jooksul hakkavad levima turbasamblad. Need on märgala tervislikkuse indikaatorid: kui turbasamblad kasvavad, on veetase piisavalt kõrge ja lagunemine aeglane. Samuti hakkavad ilmuma vanad soode iseloomulikud taimeliigid, nagu rabakask ja huul-laanelill.

Märgalad toetavad ka ümbritsevate alade veevarustust. Sood toimivad loodusliku veehoidlana, mis aeglustab sademete äravoolu ja toitub põhjavett. Kuival suvisel perioodil võib taastatud soo ümbruses olla märgatavalt rohkem vett kui kuivendatud turbaalal. See on eriti oluline põua ajal, kui põllumajandusel ja metsadel on vett vaja.

Kuidas saab taastatud soo süsinikukrediiti müüa

Süsinikukrediitide turg on Euroopas alles kujunemas, kuid Eestis on juba esimesed katseprojektid. Taastatud soo omanik või taastaja võib müüa sertifitseeritud süsinikuvähendust ettevõtetele, kes soovivad kompenseerida oma heitkoguseid. Üks krediit vastab tavaliselt ühele tonnile CO₂ ekvivalendile.

Sertifitseerimine nõuab täpset seiret. Tuleb mõõta veetaset, taimkatte arengut ja süsinikdioksiidi vooge pinnal. Andmeid kogutakse mitu aastat, et tõestada, et taastamine tõepoolest vähendab heitkoguseid võrreldes baasstsenaariumi. Sertifitseerimise teevad rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Verra või Gold Standard. Kulud on kõrged, kuid tulevikus võib see olla oluline rahastusallikas.

Eestis on mõned erametsaomanikud ja keskkonnaorganisatsioonid alustanud läbirääkimisi suurettevõtetega, kes ostavad süsinikukrediite. Kui turg areneb ja hinnad tõusevad, muutub soode taastamine majanduslikult atraktiivsemaks. See võib aidata kaasa sellele, et ka eramaadel toimub rohkem taastamist, kaitsealadel.

Faktid

• Eestis on kokku umbes 1 miljon hektarit soostunud maad, millest suurem osa on kuivendatud.
• Taastatud soo võib hakata süsinikku siduma juba viie aasta pärast, kuid täielik tasakaal saabub 10-20 aastaga.
• Turbasamblad kasvavad aastas umbes 1 millimeetrit, kuid akumuleerivad süsinikku sajandite jooksul.
• Üks hektar taastatud märgala võib aastas siduda kuni 8 tonni CO₂ ekvivalenti.

Kas taastatud soo eraldab metaani?

Jah, märgalal tekib metaani, kuid üldine kasvuhoonegaaside bilanss on positiivne. Metaani eraldumine on väiksem kui süsinikdioksiidi sidumine. Osaliselt kuivendatud soodes on metaani tase sageli kõrgem, sest veetase kõigub.

Kui pikk on taastamise protsess?

Ehitustööd võtavad tavaliselt mõne nädala kuni paari kuud. Ökoloogiline taastumine algab kohe, kuid taimkatte ja süsinikubilansi stabiilsumine võtab 5 kuni 15 aastat. Seire jätkub sageli aastakümneid.

Loe ka: Linnuhukk merel, ja mida meie saame ära teha · Kas loomi peab tapma, et neid päästa?