Balti mere hülged: 3000 isendit ja kasvav populatsioon

Kui viimane jääpangad sulavad aprillis Soome lahe põhjaosast, hakkavad hallhülged kogunema Eesti saarestiku karjamaadele. 1980. aastate alguses oli neid siin vaid mõnikümmend isendit, täna loendatakse üle 3000 looma. See on üks kiiremaid taastumislugusid Läänemere imetajate seas.

Muutus ei tulnud iseenesest. Pool sajandit tagasi olid hülged siin peaaegu kadunud: saastumine, püük ja segatud sigimistingimused viisid populatsiooni äärmuseni. Alles 1980. aastate lõpus tõi püügikeeld, fosfaatide piiramine ja kaitsetsooni loomine pöörde. Täna on küsimus teine: kui palju veel kasvab ja kuidas jagavad hülged ruumi inimestega?

Miks populatsioon kasvas nii kiiresti

Balti mere hallhüljes (Halichoerus grypus) on suurim kohalik imetaja. Täiskasvanud isane võib kaaluda üle 300 kilogrammi ja mõõta ligi kolm meetrit. Eestis pesitsevad nad peamiselt väikestel lahtistel saartel ja kividel, kus veepind on rahulik ja häiringut vähe.

1970. aastate keskel tabas populatsiooni kriis. Põhjuseks oli PCB ja DDT kogunemine rasvkoes, mis häiris sigimist ja nõrgestas vastsündinuid. Samal ajal jätkus ebaseaduslik püük ja kalapüügivõrkudes uppumine. Loendused näitasid 1977. aastal vaid umbes 200 isendit kogu Eesti rannikul.

Pöördepunkt saabus 1980. aastate lõpus. Soomes ja Rootsis keelustati püük lõplikult, Eestis jõustus keeld 1991. aastal. Samal ajal vähendati tööstusheitmeid ja puhastati reovedu. Hallhüljes reageeris kiiresti: juba 1990. aastatel kasvas populatsioon aastas umbes 8 protsenti. Täna on kasv aeglustunud, kuid püsib stabiilsena 3-5 protsendi juures.

Kasvule aitas kaasa ka Väinamere ja Hiiumaa laidude kaitseala loomine. Seal kehtib rannalähedase vee kasutamise piiramine kevadel ja suvel, mil emased toovad ilmale pojad. Lisaks on Natura 2000 võrgustik andnud õigusraamistiku, mis hoiab eemal inimtegevust tundlikel hetkedel.

Kuidas toimub loendamine ja miks numbrid kõiguvad

Täpset arvu on raske kindlaks teha, sest hülged liiguvad pidevalt. Loendused tehakse tavaliselt augustis, kui loomad puhkavad kividel päikese käes. Lennukist või droonilt tehakse fotosid, mida hiljem analüüsitakse. Üks loendus võib hõlmata sadu kilomeetreid rannikut ja sadu saari.

Numbrid kõiguvad ilmastiku tõttu. Kui vesi on külm ja tuuline, jäävad hülged merre. Kui päike paistab ja tuul vaibub, ronivad nad rohkem kividele. Seega võib ühe nädala jooksul vahe olla mitu sada isendit. Teadlased kasutavad korrektsioonikoefitsiente, et arvestada neid kõikumisi.

Lisaks Eestile pesitsevad hallhülged Soome ja Rootsi rannikul. Kogu Läänemere populatsioon on praegu umbes 40 000 isendit, millest Eesti osa moodustab ligikaudu 7-8 protsenti. See on oluliselt vähem kui Põhja-Atlandi populatsioonid, kuid piisav, et liiki pidada stabiilseks.

Mida hülged söövad ja kuidas see mõjutab kalandust

Hallhüljes sööb peamiselt kala: räim, lest, tursk ja angerjas. Täiskasvanu vajab päevas umbes 5-8 kilogrammi toitu, olenevalt aastaaegadest ja aktiivsusest. Suur populatsioon tarbib aastas tuhandeid tonne kala, mis tekitab aeg-ajalt pinget kalurite ja looduskaitsjate vahel.

Kalurid kurdavad, et hülged rebestavad võrke ja söövad kinni jäänud saaki. Eriti tõsine on probleem ranniku lähedal, kus väikepüük on levinud. Mõned hinnangud näitavad, et kahjud võivad ulatuda kümnete tuhandete euroni aastas. Täpne summa on aga raske kindlaks teha, sest sageli ei eristata hülgekahju muudest võrgurikkumistest.

Samas on oluline mõista, et hülged toituvad ka liikidest, mida inimesed vähe püüavad. Näiteks väiksemad põhjakalad ja räimed, mis pole kommertspüügis populaarsed. Seega ei ole hüljeste mõju otse võrreldav inimese püügiga.

Lahenduseks pakutakse kompensatsiooni ja uuenduslikke võrke, mis on vastupidavamad. Mõned piirkonnad katsetavad akustilist häiret, mis hoiab hülgeid eemale. Seni pole ühtegi meetodit, mis toimiks kõikjal ja alati.

Kuidas ära tunda hallhülgeid ja nende käitumist

Hallhüljes on suurem ja jässakam kui teine kohalik liik, rändlõõtspea. Täiskasvanud isase pea on piklik ja kõrgete kõrvalsilmade vahel on selge ninaseljak. Karvkate on tumehall kuni pruunikas, mõnikord laigulise mustriga. Emased on tavaliselt heledamad ja väiksemad.

Loomad puhkavad kividel rühmades, kuid hoiavad üksteisest teatava vahemaa. Kui inimene läheneb liiga kiiresti, libisevad nad vette ja jälgivad sealt. Nad ei ole tavaliselt agressiivsed, kuid kaitsevad oma ruumi ja poegi. Kevadel, kui pojad on väikesed, võib emane olla eriti ettevaatlik.

Parim aeg hüljeste vaatlemiseks on hilissuvi ja sügis, kui loomad kogunevad päevitama. Kaugusvahemaa peaks olema vähemalt 50 meetrit, et mitte tekitada stressi. Droonide kasutamine on piirangutega, sest liiga madal lend võib loomad häirida ja sundida neid vette.

Milliseid ohte populatsioon täna näeb

Kuigi arv kasvab, pole kõik murekohad kadunud. Kliimamuutused võivad muuta jääolukorda, mis mõjutab sigimist. Hallhülged ei vaja talvel jääd nii palju kui rändlõõtspead, kuid tugev talv aitab kaitsta vastsündinuid röövloomade eest. Soojad talved võivad suurendada koerte ja rebaste juurdepääsu saarestikule.

Teine mure on vee kvaliteet. Kuigi fosfaadid ja PCB on vähenenud, on Läänemeres endiselt palju lämmastikku ja mikrolõhestumist. Plastijäätmed ja mikroplast võivad koguneda toiduahelas ja mõjutada pikemas perspektiivis tervist.

Kolmas väljakutse on inimtegevuse laienemine. Turismipiirkonnad kasvavad, paadiliiklus tiheneb ja ehitus läheneb rannikule. Kui häiringud saavad liiga sagedaseks, võivad hülged loobuda pesitsuskohtadest ja otsida uusi, mis pole alati sobivad.

Seire jätkub. Igal aastal märgistatakse valitud isenditele saadeteid, et jälgida liikumist ja elupaiku. Andmed aitavad planeerida kaitsetsoone ja hinnata, kas praegused meetmed on piisavad.

Mida saab iga inimene teha

Kui märkad hülgeid rannikul, jää rahulikuks ja hoia distantsi. Ära püüa neile toitu pakkuda ega läheneda fotograafimiseks liiga lähedale. Hülged on metsloomad ja neile on parem, kui nad saavad käituda loomulikult.

Paadiga liikudes hoia vähemalt 100 meetri vahemaa pesitsuskohtadest kevadel ja suvel. Kui näed märke kaitseala kohta, järgi neid. Reeglid on loodud mitte selleks, et piirata vabadust, vaid et tagada loomadele rahu kõige tundlikumal perioodil.

Kui oled kalur, kaalu vastupidavamate võrkude kasutamist ja anna teada hüljeste põhjustatud kahjust ametlikult. Ainult täpne statistika võimaldab leida õiglaseid kompensatsioonimehhanisme ja arendada uusi lahendusi.

Toeta kohalikke keskkonnaprojekte, kes tegelevad merekeskkonna ja loomastiku seire ning kaitsega. Sageli on need väikesed organisatsioonid, kes vajavad vabatahtlikke ja annetusi. Iga panus aitab.

Faktid

• Eesti rannikul elab praegu üle 3000 hallhüljeste.
• 1977. aastal oli populatsioon vaid umbes 200 isendit.
• Täiskasvanu sööb päevas 5-8 kilogrammi kala.
• Kogu Läänemere populatsioon on ligikaudu 40 000 isendit.
• Hallhüljes võib elada üle 30 aasta.

Kas hallhüljes on ohtlik inimesele?

Tavaliselt mitte. Loomad hoiavad inimestest eemale ja põgenevad vette, kui tunnevad ohtu. Kui aga emane kaitseb poega või loom on haige, võib ta hammustada. Hoia alati distantsi.

Miks hülged rebestavad kalavõrke?

Nad söövad kinni jäänud kala ja püüavad pääseda võrgust välja. See on loomulik käitumine, mitte pahatahtlikkus. Tugevamad võrgud ja akustiline häire võivad aidata vähendada konflikte.

Kas populatsioon kasvab lõputult?

Ei. Looduses piirab kasvu toidu hulk, elupaigad ja haigused. Praegu on kasv aeglustunud ja liigub stabiilse taseme poole, mida keskkond suudab kanda.

Loe ka: Kui hästi läheb metsiku looduse kuningriigil · Linnuriigi inimesed ehk mis ohustab papagoisid · Millal sulab Arktika viimane jää?