Sulamisega võidu ehk ilmajaam Andidesse
National Geographicu meeskond paigaldas kõrgele Andidesse ilmajaama, mis võib aidata Kesk-Tšiilil toime tulla sealseid veevarusid ohustava põua ja soojenemisega.
Merepinnast veidi rohkem kui 5800 meetri kõrgusel Tšiili Tupungato mäe otsas tabas Baker Perryt ja teisi mäkkeronijaid varajastel hommikutundidel ootamatu jäiste tuulte ja keerleva lumega torm, mis naelutas nad telkidesse. Põhja-Carolina Apalatšide Osariigiülikooli kliimateadlane Perry oli seda meenutades filosoofiline.
„Rasked tingimused on osa mägede ilust, ja ka üks põhjus, miks sellistes kohtades pole kuigi palju ilmajaamu,“ ütleb Perry. „Me tahame näha ka kõige tormisemat ja karmimat ilma. Ka see on kliima osa. Sedagi on vaja mõõta.“
Perry on üks selle rahvusvahelise meeskonna juhtidest, mis paigaldas tänavu kevadel Andide lõunaossa Tšiili ja Argentina piirile, uinunud vulkaani Tupungato tipust ainult natuke madalamale ilmajaama, trotsides ülemaailmset pandeemiat ning 15-päevast rännakut ja ronimist läbi paksu lume. See on lõuna- ja läänepoolkera kõige kõrgemal asuv ilmajaam ja aitab edaspidi teadlastel mõista, kui kiiresti piirkonna kliima muutub. Ekspeditsiooni korraldas National Geographic Society ning seda toetas Rolexi algatus „Igavene planeet“.
Teadlased loodavad, et temperatuuri, tuulekiiruse ja lume sügavuse andmed, mida ilmajaam koguma hakkab, aitavad neil paremini mõista, kuidas Tšiili keskosal ja riigi pealinnal Santiagol läheb, kui kliimamuutus toob sinna rängemad põuad (nagu praegune ajalooline põud) ja kahandab mägede nn veetorne – liustikke ja lumikatet, millest piirkond saab oma vee.
„Praegu on tõeliselt palju kaalul,“ ütleb ekspeditsiooni liige Tom Matthews, Suurbritannia Loughborough’ Ülikooli klimatoloog. „Neist veetornidest allavoolu elab miljoneid inimesi. Mägede veetornid on siinse veestiku osa, ja me ei tea peaaegu üldse, kuidas see süsteem võib kliima soojenemisele reageerida.“
Tupungato on Tšiili kõrguselt kuues mägi ning Santiago ja selle ümbruse 6,7 miljonit elanikku veega varustava Maipo jõgikonna kõrgeim mägi. Kui ametnikel on täpsemad andmed Tupungato-sugustele mägedele langevate sademete hulga kohta, teavad nad, kui suurt veetarbimist nad saavad antud aastal lubada.
„Olen uurinud liustikke 1982. aastast saadik. Minu eluaja jooksul on liustikud ja lumikate tohutult muutunud,“ ütleb Tšiili veeameti liustike osakonna juhataja ning üks ekspeditsiooni juthidest Gino Casassa.
Kuival aastal tuleb Casassa sõnul kaks kolmandikku Maipo jõge suve lõpus toitvast veest kahanevatest liustikest.
Kesk-Tšiili kuulub vahemerelisse loodusvööndisse, sarnanedes kliima poolest näiteks Californiaga. Ta asub Atacama kõrbest – Maa kõige kuivemast kohast, kui poolused välja arvata – lõunas ning on kiilutud Andide ja Vaikse ookeani vahele.
Tšiillased on harjunud, et aeg-ajalt on kuiv aasta. Üks selline oli 2010. aasta. Aga seejärel sadas vähe ka 2011., 2012. ja 2013. aastal.
„Siis tuli 2014. aasta, mis oli samuti kuiv, ja see tundus juba kahtlane,“ ütleb Tšiili Ülikooli klimatoloog René Garreaud, kes sellel ekspeditsioonil ei osalenud.
2015. aastaks oli Garreaud koos oma Tšiili kolleegidega määratlenud selle olukorra megapõuana. Nüüdseks on see kestnud üle kümne aasta. Põua algusest, 2010. aastast saadik on igal aastal sadanud keskmiselt kolmandiku võrra tavalisest vähem. 2019. aastal, mis oli terve põuaperioodi kõige kuivem aasta, ei sadanud veeranditki normaalsest sademete hulgast.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta septembrikuu numbrist.
