Liitiumipalavik ehk tormijooks valgele kullale
Nõudlus võimsate akude järele aina kasvab ja Boliivia loodab oma hiigelsuurelt soolakult liitiumi kaevandades ratsa rikkaks saada. Kas see ka paljudele boliivlastele kasu toob, pole selge.
Ühel varasel laupäevahommikul võtab mind La Pazi keskväljaku Plaza Murillo äärses valitsushoones oma kabineti esises avaras salongis vastu Boliivia asepresident Alvaro Garcia Linera. Seda elurõõmsat hõbehallide juustega 56-aastast poliitikut tuntakse Boliivias pühendunud marksismiideoloogina. Täna aga näitab ta end kapitalistliku müügimehena.
Tema müügijutt puudutab liitiumi. Garcia Linera räägib oma riigi loodusvarast ühtaegu asjalikult ja aukartusega. Liitium, see meie akutoitelise maailma A ja O, on ühtlasi Boliivia tulevik, veenab asepresident mind. „Juba nelja aasta pärast on liitium meie majanduse vedur,“ ennustab ta. „Sellest võidavad kõik boliivlased. See toob inimesed vaesusest välja, tagab neile stabiilse keskklassielu ning annab teadus- ja tehnoloogiahariduse, nii et nad hakkavad kuuluma maailmamajanduse intelligentsi.“
Kuid nagu asepresident teab, pole ükski müügijutt liitiumist kui Boliivia majanduse päästerõngast täielik, kui ei räägita selle liitiumi allikast: Salar de Uyunist. Salar de Uyuni on rohkem kui 10 000 ruutkilomeetri suurune soolak, Boliivia üks imelisemaid maastikke, ja selle alt maavara kaevandamine tekitab seal peaaegu kindlasti suuri muutusi, kui mitte korvamatut kahju.
Nõnda siis räägib Garcia Linera Salar de Uyunist kartusi hajutavalt, lausa hardalt. Ta naaldub mulle hästi lähedale ja küsib: „Olete te Salar de Uyunis käinud?“
Kui ma vastan, et asun varsti sinnapoole teele, loobub asepresident oma jahedast reserveeritusest ja teda näib haaravat nostalgia. „Kui te Salarile lähete, minge sinna ühel ööl,“ õpetab ta. „Laotage keset Salarit tekk maha. Pange muusika mängima.“
Nüüd on ta naeratav, aga tunderõhuline. „Pink Floyd. Pange Pink Floyd. Ja vaadake üles taevasse.“ Asepresident teeb käega žesti, mis ütleb, et ülejäänu räägib juba ise enda eest.
Päevapikkune sõit maailma kõige kõrgemal asuvast pealinnast maailma suurimale soolaväljale on autoekskursioon mööda Lõuna-Ameerika vaeseimat riiki. Pealinna La Pazi kesklinnast, mida ummistavad aasta ringi autod ja poliitmeeleavaldused, suundub tee järsult ülesmäge El Altosse, Boliivia suuruselt teise põlisrahva, Andide kiltmaadelt siia rännanud aimarade töölisklassi kantsi. Järgmised seitse tundi kulgeb tee aina allamäge – läbi külade, kus puude otsas kõlguvad tulevastele varastele hoiatuseks „üles poodud“ kaltsukujud, läbi kaevanduslinna Oruro –, kuni jõuab umbes 3650 meetri kõrgusel asuvale tasandikule, enamasti tühjale võserikuga kaetud alale, mida siin-seal elavdavad laamad ja nende siredad sugulased vikunjad. Hiliseks pärastlõunaks laotub üle tasandiku soolaku valendus.
Salarile, mis tähendab hispaania keeles soolavälja, jõuan just enne päikseloojangut. Sõidan umbes poolteist kilomeetrit mööda soolaku siledat ja kõva pinda, kuni viibin keset täielikku eimiskit. Astun maasturist välja hambaid lõgisema paneva külma kätte ja jõuan kahetsusega järeldusele, et tähtede alla maha laotatud tekki koos psühhedeelse Pink Floydi muusikaga ei tule. Ent vaatepilt on ikkagi psühhedeelne: kilomeetrite kaupa otsekui valgendatud maad, lõpmatult tasast ja ebamäärasteks hulknurkseteks lappideks jaotunut nagu hullu hiiglase kabelaud, täielikku lagedust rõhutamas pilvitu sinine taevas ja kauguses kõrguvate Andide mäetippude mahagonivärv. Mööda seda teedeta pinda sööstavad teadmata sihtkohtade poole mootorrattad ja maastikuautod. Siin-seal vaarub otsekui postapokalüptilises tardumuses ringi üksildasi kujusid, pilk maastikul, mida Boliivia asepresident nimetab lumivalge lõpmatuse platooks.
Kusagil lõpmatuse serval, mis siia ei paista, künnavad buldooserid soolakusse aurutustiike, pikki ja nöörsirgeservalisi, luues otsekui hiigelsuurt ujumisbasseinide ruudustikku. Millalgi liiguvad nad siiapoole – kui varsti, seda ei oska keegi kindlalt öelda.
Küll aga on teada niipalju. Esiteks, maailma suurima soolaku all asub veel üks ime: üks maailma suurimaid liitiumimaardlaid ehk umbes 17 protsenti kogu planeedi liitiumivarudest. Teiseks, Boliivia valitsus näeb oma liitiumivarude kaevandamist väljapääsuna riigi õnnetu saatuse umbteelt (40 protsenti boliivlastest elab vaesuses). Ja kolmandaks, see suuresti neitsilikust Salar de Uyunist läbi lõikav pääsetee on samas täiesti kaardistamata ja boliivlastele, kelle kodumaa on tulvil segisongitud auke ja petetud lootusi, kahtlaselt tuttav.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti veebruarinumbrist.
