Erkki Peetsalu: Ülim ohverdus, progressi nimel
Veidi enam kui viiesaja aasta eest seisis praeguse Peruu aladel valitsenud tšimude impeerium silmitsi oma saatusega. Rohketest vihmasadudest põhjustatud ikaldus ja näljahäda sundisid hõimupealikke astuma äärmusliku sammu. Oo, taevas, miks just sellise …
Jumalaid lepitada püüdes otsustasid nad ohverdada tulevikuõnne nimel oma kõige kallima, kullastki kallima varanduse: lapsed ja laamad. Kokku 269 poissi ja tüdrukut vanuses 5–14 aastat, lisaks veel kolm täiskasvanut, ning 466 laamat. Tšimude mõistatuslik laste ohverdamise rituaal, praeguses mõistes täiesti kujuteldamatu samm, oli ühe põlishõimu viimane meeleheitlik karje, verine appihüüd enne kaduvikku kukkumist.
Viissada aastat hiljem seisavad oma soolavälja serval saatusega silmitsi boliivlased – vaesed ja lootust kaotamas. Boliivia juhid tahavad ohverdada tehnoloogiabuumi altarile riigi praeguse turismimagneti, Salar de Uyuni soolaku. Nimelt peitub selle loodusliku vaatamisväärsuse all maailma üks suuremaid liitiumimaardlaid. Liitiumi kaevandamisega loodavad riigijuhid tuua Boliivia välja ebaõnne tupikteelt ning lubavad oma rahva ratsa rikkaks teha. Kas liitiumipalavikus lubatud rikkus rahvani jõuab või kuidas kogu see meeleheitlik plaan hakkab mõjutama sealset elu ja keskkonda, pole veel selge.
Ja siin seisame meie, tehnokraatliku maailmakorra jutlustajad, peos nutitelefoni uusim mudel. Meid ei huvita, kuidas sai selle aku sisse liitium ja mis see maksab. Kogu läänelik ühiskond on täis meiesuguseid, kes kummardavad tehnoloogiameka Silicon Valley kui ainuvõimaliku ilmavaate, sekulaarse edu-usundi maapealse väljenduse poole. Me nõuame üha uusi, eelmistest veelgi nutikamaid tehnikavidinaid, mis hetkeks tõstavad meid illusoorselt võitjate sekka. Me oleme kolinud virtuaalsesse maailma ja arutame iseenesestmõistetavalt, kuidas reguleerida inimese intiimsuhteid robotiga.
Tundlikum osa inimkonnast avastab end aina sagedamini küsimas: kas sellist maailma me tahtsimegi? Milline on nutiajastu tegelik hind? Kes selle kinni maksab? Tehnoloogia arendamist ei tohi demoniseerida – areng on ainuvõimalik tee, kuid kahtlemata ei puudu siingi varjupool. Küsimus on, millise teadlikkusega see areng toimub ehk milliste vahenditega ja kelle arvelt me oma isiklikke ning kollektiivseid edueesmärke saavutada üritame. Aeg näitab, kas inimkond suudab ühiselt mõista ja ennetada pimeda tehnoloogiausu äärmuslikke mõjusid ning võimalikke tagajärgi inimesele, loodusele, ühiskonnale – meie maailmale tervikuna.
Ehkki tehnoloogiameka elab ja hingab endiselt järgmise pöördelise tehnoloogia otsingute ootusärevuses, on ka Palo Alto päikese all hakatud nägema seal loodud maailma varjukülgi. Silicon Valleys võib märgata esimesi kaineks saamise, täiskasvanuikka jõudmise märke – sealseteks uuteks lööksõnadeks on vastutustunne ja empaatia.
Jääb lootus, et inimkonnal jagub kollektiivset tarkust oma ebajumalaid lepitada püüdes mitte tuua ülimaks ohvriks progressiidee nimel oma lapsi, oma maailma.
Aeg näitab, kas inimkond suudab ühiselt mõista ja ennetada pimeda tehnoloogiausu äärmuslikke mõjusid ning võimalikke tagajärgi inimesele, loodusele, ühiskonnale – meie maailmale tervikuna.
