Piibliküttide võidujooks iidsetele tekstidele

27. november 2018, 11:10
1400. aasta paiku käsitsi kirjutatud Wycliffe’i uut testamenti, mis on Floridas ühes ristiusu teemapargis välja pandud, koheldakse valgete kinnastega. Inglise teoloog John Wycliffe tõlkis esimesena piibli ladina keelest inglise keelde. Kirikuvõimud mõistsid selle uuenduse hukka. / FLORIDA ORLANDO TEEMAPARGI „THE HOLY LAND EXPERIENCE“ VAN KAMPENI KOLLEKTSIOON

Saladuslikus maailmas, kus religioon kohtub arheoloogiaga, otsivad teadlased, kollektsionäärid ja skeemitajad üksteise võidu pühasid tekste.

Surnumere lähedal Juuda kõrbe viljatutes mägedes valitseb halastamatu kuumus. Aga koopas, kus Randall Price kõhutab, uurides kaljulõhet, kust ta leidis just eile 2000 aasta vanuse pronksist keedupoti, on armulikult jahe.

„Umbes 40 aastat tagasi rüüstasid seda koobast beduiinid,“ selgitab ameeriklasest arheoloog ja Virginia Liberty Ülikooli juhtteadur Price. „Meie õnneks ei kaevanud nad kuigi sügavalt. Me loodame sattuda siin edasi kaevates kullasoonele.“

Iisraeli arheoloog Oren Gutfeld piilub Surnumere kirjarullide otsingul koopasse, kust ta leidis iidse pärgamendi tükikesi. „See pärgament oli tühi. Aga järgmine võib-olla ei ole,“ ütleb ta.

Igaüks, kes on neist muistse juudi asula Kumrani lähedastest legendaarsetest koobastest kuulnud, teab, mis kullasoont Price silmas peab. 1947. aastal piilusid noored beduiini kitsekarjused siin lähedal ühte koopasse ja tegid 20. sajandi ühe tähtsama arheoloogilise avastuse: leidsid seitse vanaheebreakeelse kirjaga pärgamendirulli, mis osutusid kuulsate Surnumere käsikirjade ehk Surnumere kirjarullide esimeseks leiuks. Tõenäoliselt peitsid Kumrani eraldunud usulahu liikmed need käsikirjad sinna 70. aasta paiku m.a.j, kui lähenesid Rooma väed, mis saadeti esimest juudi ülestõusu maha suruma. Hiljem on päevavalgele tulnud veel sadu kirjarulle. Kõige vanemad pärinevad 3. sajandist e.m.a ja on vanimad piiblitekstid, mis iial leitud.

Kumrani koopad asuvad Iisraeli okupeeritud Läänekaldal ja paljud peavad Price’i tööd rahvusvahelise õiguse rikkumiseks. See pole aga heidutanud teda ega väljakaevamiste Iisraeli-poolset juhti Oren Gutfeldi Jeruusalemma Heebrea Ülikoolist jätkamast uuringuid, milleks neid ajendas üks varasem, õiguslikult sama vaieldav ettevõtmine.

Dominiiklane isa Jean-Michel de Tarragon uurib Jeruusalemma Prantsuse Piiblikoolis arhiivifotosid. Selle teaduskeskuse õpetlaste juhtimisel otsiti Surnumere kirjarulle, mis on vanimad senileitud piiblitekstid.

Pärast seda, kui Iisraeli valitsus allkirjastas 1993. aastal Oslo kokkulepped, mis avasid tee vaidlusaluste territooriumide tagastamiseks palestiinlaste kontrolli alla, alustas Iisrael operatsiooni „Kirjarullid“: kiireloomulisi uuringuid kõigis arheoloogilistes leiukohtades, millest riigil oli oht ilma jääda. Inventuur tehti kiiruga ja pealiskaudselt ning uusi kirjarulle ei leitud. Küll aga kaardistati kümneid koopaid, mis olid maavärinates kannatada saanud ja võisid beduiini aardeküttidel kahe silma vahele jääda. Koobas, mis kataloogiti 53. koopana, hakkas 2010. aastal huvi pakkuma Price’ile ja hiljem ka Gutfeldile, kes nimetas seda mahlaseks suutäieks. „Nad leidsid palju eri perioodidest pärit keraamikat, varajasest islamiajast teise templi perioodi ja hellenismini,“ ütleb Price. „Põhjust on loota, et seal võib olla midagi muudki.“

Kaks aastat tagasi leidsid arheoloogid esialgsetel väljakaevamistel 53. koopast väikese tühja pärgamendirulli ja katkisi säilitusanumaid – õrritavaid tõendeid, et seal koopas võis kunagi olla kirjarulle. Nüüd, pärast ligi kolme nädalat väljakaevamisi, on nende leiud koopa ees kokkupandavale lauale välja seatud. Muu hulgas on seal neoliitikumi nooleotsi, Anatooliast pärit obsidiaanist noatera ja pronksist keedupott. Aga kirjarulle pole. Nii et väljakaevamised jätkuvad.

Toorarull.

Paljude uskude inimesed kummardavad usureliikviaid. Neile aga, kes usuvad, et Jumal räägib sõnade kaudu, mille prohvetid ja apostlid on kunagi ammu kirja pannud, on usu alusmüüriks iidsed tekstid. Pühad tekstid, olgu nad kunstipäraselt kaunistatud keskaegsed käsikirjad või tagasihoidlikud papüürusefragmendid, on käegakatsutavad sidemed Jumala määratud sõnumitoojatega: Muhamedi, Moosese või Jeesus Kristusega.

Evangeelsetel kristlastel on pühakirja austamine usu lahutamatu osa, ning nende tõukel on lahti läinud ammukadunud piiblitekstide otsimine kõrbekoobastest, kõrvalistest kloostritest ja Lähis-Ida antiigiturgudelt. Kriitikute väitel toidab nende artefaktihimu nõudlust röövitud esemete järele, ning hiljutiste uurimiste ja seaduslike edasimüüjate teadete järgi on sellel süüdistusel mõnevõrra tõepõhja all.

„Evangeelsed kristlased on turgu tohutult mõjutanud,“ ütleb Jeruusalemma antikvaar Lenny Wolfe. „Kõik, mis on seotud Kristuse eluajaga, läheb pöörase hooga kallimaks.“

Kui piibliartefaktid pärast 2008. aasta rahanduskriisi turu üle ujutasid, alustas Washingtoni Piiblimuuseumi rajaja ning juhataja Steve Green suurt ostutuuri. Peagi avastas ta antikvaarsete esemete äri pahupoole ja maksis kolm miljonit dollarit trahvi, sest ta tõi riiki esemeid, mis ekspertide hinnangul pärinesid tõenäoliselt Iraagi muistiserüüstajatelt.

Olenemata oma usulistest tõekspidamistest on muistse eksootika otsinguid juba pikka aega toetanud rikkad kollektsionäärid ja priske rahakotiga annetajad. Üks Price’i ja Gutfeldi Kumrani-ekspeditsiooni toetajatest on sihtasutus, mille asutas jõukas Houstoni jurist ja innukas teoloogiliste tekstide koguja Mark Lanier. Üht teist arheoloogilist väljakaevamist, Iisraelis Simronis, toetab Washingtoni vastne Piiblimuuseum. Muuseumi juhataja Steve Green on hiiglasliku kunsti- ja käsitööpoodide keti Hobby Lobby juhatuse esimees ning üks USA suurimaid kristlike ettevõtmiste toetajaid. Oma piiblijahikirge ta ei varja.

„Leida on nii palju, ja mõtle, kui palju rohkem seda võib olla,“ ütleb Green, kui me 500 miljonit dollarit maksma läinud 40 000 ruutmeetri suuruses kiiskavas muuseumis kokku saame. „Me oleme väga põnevil, ei jäta ühtki kivi ümber pööramata.“ Ent nagu vaga lõunabaptist Green on omal nahal kogenud, pole kaugeltki mitte iga piiblikütt pühak. Kive ümber pöörates võib välja tulla kirjarulle, aga ka madusid.

Konservaator Emma Nichols uurib Cambridge’i Ülikooli raamatukogus üht umbes 200 000-st seal hoitavast heebreakeelsest juudi käsikirjast, mis leiti ühest Kairo keskaegsest sünagoogist.

Kokkupuuted madude ja teiste ohtudega (tulikuumad kõrbed, silmanägemist võtvad liivatormid, relvastatud bandiidid) käisid 19. sajandi ja 20. alguse varajastel piibliküttidel asja juurde. Üks nende lemmik-sihtkohti oli Egiptus, sest sealne kuiv kliima on habraste käsikirjade säilimiseks ideaalne. Paljud piiblijahi teerajajad olid karastatud õpetlased-seiklejad, kelle rännakute ja avastuste kirjeldused toovad silme ette kaadreid filmist „Indiana Jones kadunud laeka jälil“.

Võtame näiteks Saksa õpetlase Konstantin von Tischendorfi, kes tegi 1844. aastal pika ohtliku retke läbi Egiptuse Siinai kõrbe maailma vanimasse pidevalt tegutsenud kristlikku kloostrisse, Püha Katariina kloostrisse. Seal nägi ta „maailma hinnalisimat piibliaaret“, nagu ta on kirjutanud. See oli üks 4. sajandi keskpaigast pärit koodeks – mitte kirjarulli, vaid raamatu vormis igivana tekst. Tänapäeval tuntakse seda Codex Sinaiticus’e ehk Siinai koodeksina. See on üks kahest vanimast ristiusu piiblist, mis on antiikajast säilinud, ning vanim täielik uue testamendi ärakiri.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri