Patagoonia puumad ja talunike dilemma

27. november 2018, 09:50
Kui emane puuma nimega Sarmiento on tund aega põõsamüüri taga ootel lebanud ja seejärel oma saaki veel pool
tundi mööda künklikku rohtlat taga ajanud, hüppab ta guanaakole peale. Too on tugev täiskasvanud isane, hüppab külitsi eemale ja pääseb oma teravaküüniselise vaenlase eest pakku.

Tšiili suurkaslaste kaitse on nõudnud lambakasvatajatelt ränka hinda. Kas lahenduseks on turism?

Esimene puuma, keda ma nägin, oli lihaseline loom, kes kükitas Kesk-Utah’s kuue meetri kõrgusel männi otsas ja lõrises hirmunult. Jahikoerad olid ta puu otsa ajanud ja lõpuks lasti ta ühe lambakasvataja karja kaitseks maha. Kui see kohtumine oli puhas märulifilm, siis minu järgmine kokkupuude nende ujedate kaslastega, Tšiilis, oli nagu otse mõnest armsast loomaraamatust.

Sarmiento (keskel) ja tema 11-kuused pojad mõnulevad ühe talvepäeva lõpul Tšiili Torres del Paine rahvuspargi
lähedal Sarmiento järve kohal üksteise kaisus, laskmata nõelapadja moodi põõsastel ja kivikildudel end häirida. Matriarh Sarmiento, kes on üles kasvatanud mitu põlvkonda poegi, veedab enamiku ajast neil järvekallastel jahti pidades – ja tukkudes.

Olen Lõuna-Tšiili Torres del Paine rahvuspargi külje all ühel tuulisel nõlval põõsaste vahel ja vaatan, kuidas kolm beežikat puumapoega akvamariinsinise järve kaldal uperpallitavad ja võidu jooksevad, proovides jõudu ja hambaid ning selgitades võimuvahekordi. Aeg-ajalt seisatab nende ema, keda hüütakse Sarmientoks, olukorda hindama: tema rohelised musta kontuuriga silmad on tüüned, jäme saba rippu. Kui nelik jõuab stromatoliite täis pikitud neemele, annab puumade taimer neile nähtavasti märku: ema ja pojad kerivad end ühe sõõrikukujulise kivi peal kerra ja teevad seda, mida kassid kõige paremini oskavad: tukuvad.

Puuma (Puma concolor) on läänepoolkera suurima levilaga maismaaimetaja: tema elualad ulatuvad Alaskalt Lõuna-Tšiilini. Teadlaste oletusel on Torres del Paine ümbruses puumade asustustihedus suurem kui kusagil mujal. Põhiliselt sellepärast, et puumadel on seal küllaga saakloomi (guanaakosid, jäneseid), nad on rahvuspargis kaitstud ja sealkandis pole nendega võistlemas teisi imetajatest kiskjaid, näiteks hunte.

Igaühele, kel on kindel soov seda tippkiskjat looduses näha, on Torres del Paine – üle 2000 ruutkilomeetri graniitmägesid, rohtlaid, lähisarktilisi metsi ja tuultest piitsutatud järvi – koht, kuhu minna. Sealne maastik on väga avatud ja turismi hoogustudes on paljud puumad inimesega harjunud. Nii nagu Sarmiento pojad järvekaldal, uitavad nad ringi, peavad jahti, soevad, paarituvad ja mängivad ega paista neile peale sattuvatest õnnelikult naeratavatest külastajatest välja tegevat.

Mul on suur himu näha veel puumasid tegutsemas ja ma jälitan koos oma teejuhi Jorge Cardenasega neid kiskjaid mitu päeva, hoides kõrvad kikkis guanaakode kiledate häirehüüdude suhtes, mis reedavad, et puumad on jahil. Ühtki murdmist me pealt ei näe, aga hiljem saan looduskaitseühenduse Panthera korraldatud koosolekul väga hästi aru, millist hävitustööd siinne kasvav puumaasurkond võib korda saata. Koosolek toimub Cerro Castillo küla hotellis, osalejateks riigiametnikud, bioloogid, giidid ja lambakasvatajad.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.

Sarmiento nelja-aastane poeg Charqueado (vasakul) käib pulmarituaali ajal päev otsa emasel kannul, krigistades hambaid ja uratades. Fotograaf Ingo Arndti sõnul paaritus
Charqueado emasega ühes üsna nähtavas kohas tunni aja jooksul viis korda. Ka pärast ei tõmbunud paar kuhugi
varjule, vaid jalutas sellele Torres del Paine rahvuspargi lähedasel erakarjamaal asuvale neemele.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri