Vihane vastasseis Ameerikas: kellele kuulub Metsik Lääs?

26. oktoober 2018, 12:20
2017. aasta detsembris, mõni päev enne seda, kui president Donald Trump 5500 ruutkilomeetri suurust Bears Earsi mälestist 85 protsenti vähendas, protestis umbes 5000 inimest, nende seas hopitšemehuevi aktivist Carl Moore, Salt Lake Citys Utah’ osariigivalitsuse ees selle sammu vastu.

Kaitsealuste maade kärpimine on vallandanud vaidluse, mille tagamaad ulatuvad Ameerika ajalukku ja kultuuri: Kelle maa see on?

Sügaval ühes Utah’ karpkanjonis, kesk lõhestatud maad, mida teatakse Bears Earsi riikliku mälestisena, asub koobas: liivakivikaljusse kaarduv mineraalivöödiline alkoov.

1893. aasta detsembris murdis rantšopidajast hobiarheoloog Richard Wetherill läbi pilliroopadriku sellesse alkoovi ja avastas sealt varemeis kiviehitise, kus kunagi elas rühm esiajaloolisi põlisameeriklasi. Ta nimetas leitud paiga Cave Seveniks (seitsmendaks koopaks). Hiljem mõistsid mõned ta hukka kui vandaali ja rüüstaja, aga Cave Seven osutus üheks Edela-Ameerika tähtsaimaks arheoloogiliseks leiuks.

Nüüd pääseb sinna lihtsamini kui Wetherilli ajal, aga sugugi mitte lihtsalt. Sa rappud mööda pinnasteed, mis vonkleb kilomeetrite kaupa läbi nõvade ja kanjonite, möödub nurgelistest kaljurünkadest ja liivakivikuplitest. Edasi lähed jalgsi. Ukerdad läbi pursia- ja mürgipuutihnikusse kasvanud kuiva jõesängi, nihkud külg ees mööda kaljukarniisi. Vaatad üles: ainus jälg tänapäevast on hajuv lennuki kondensatsioonijälg. Vaatad alla: su jalge ees lebaksid nagu kivid, aga tegelikult on need keedunõude jäänused. Selliseid säilmeid on kõikjal, kui oskad vaadata: maltsane küngas varjab tseremooniakambrit ehk kivat, vaevuaimatav joon pinnases oli kunagi tee, mis ühendas muistseid külasid. Kõikjal ümberringi leidub tõendeid asjadest, mis tehti, seati paika või milles elati sadu aastaid tagasi.

Archi kanjon on Bears Earsi (Karukõrvade) riikliku mälestise uutes piirides endiselt kaitse all, aga teised kanjonid ja tuhanded põlishõimude muistised jäävad nüüd
kaitseala hiljuti kärbitud – ja siiani vaidlustatud – piiridest välja. Mälestis sai nime taamal paistva künkapaari järgi, mida kohalikud hõimud peavad pühaks.

Wetherill kaevas koopa pindmised varemed välja ning müüs artefaktid muuseumidele ja kollektsionääridele, jättes alles ainult natuke müüre ja tahmalaike. Siis jätkas ta kaevamist. Ta oli hiljuti kuulnud arheoloogilisest stratigraafiast: uudsest arusaamast, et esiajalugu talletub järjestikustes settekihtides. Hilisemate säilmete all lebavad varasemad, varemete all varemed, kultuuride all kultuurid. Cave Sevenis leidis Wetherill nähtavate varemete alt sadu aastaid varasema matusepaiga. Ta kaevas välja 98 luustikku, mis kuulusid senitundmatu korvipunujate ühiskonna liikmetele. Sügaval selles unustatud kanjonis, sügaval ajas, oli üks kultuur andnud maad teisele.

Nüüd on Bears Earsi riiklik mälestis ühe teise kultuuride kokkupõrke lahinguväli. Kõikjal Ameerika Läänes, Utah’ kõrbekanjonitest edelaosariikide taevakõrguste okasmetsade ning nende vahele jäävate mägede ja pujuväljadeni, käivad ameeriklaste vahel riigimaade üle teravad vaidlused. Kõige ägedamaid lahinguid peetakse riiklike mälestiste, eriti Bears Earsi pärast, mille lõi 2016. aasta detsembris tollane president Barack Obama.

Mullu detsembris tegi president Donald Trump selle umbes 5500 ruutkilomeetri suuruse mälestise 85 protsenti väiksemaks ning jaotas kaheks lahusosaks, Indian Creekiks ja Shash Jaa’ks. Lähedal asuvat Grand Staircase – Escalante riiklikku mälestist kärpis ta 46 protsenti. Siseminister Ryan Zinke soovitas tõmmata koomale teisigi mälestisi, sealhulgas Oregoni Cascade Siskiyou’d. Intervjuust ta keeldus.

Üks endiselt Bears Earsi kaitsealale jäävatest aaretest on ligi 7 meetri pikkune kaljujoonis ehk petroglüüf „Rongkäik“ Comb Ridge’i kaljuseinal. See on vähemalt tuhat aastat
vana ja kujutab umbes 190 inimesesarnast figuuri, kes kogunevad neljast suunast tseremoniaalsele koosviibimisele. Järjestikused esiajaloolised kultuurid
asustasid Lõuna-Utah’ platoosid ja kanjoneid üle 12 000 aasta.

Kui Kongress võttis 1906. aastal vastu muinsuskaitseseaduse, mis annab presidentidele õiguse selliseid alasid riikliku mälestisena kaitse alla võtta, oli ajendiks osalt see, et Wetherilli-sugused inimesed varastasid põlisrahvaste artefakte. Seadus annab presidentidele riigimaal ajaloomälestiste ja muude ajaloo- või teadusväärtusega objektide kaitse alla võtmiseks üsna vabad käed. Kongressi otsust vaja ei ole. „President võis sõna otseses mõttes lihtsalt kritseldada midagi baarisalvrätile,“ ütleb Colorado Ülikooli õigusprofessor Charles Wilkinson. Seaduses pole aga ühtki sätet, mis annaks järgmistele presidentidele õiguse oma eelkäijate loodud mälestisi muuta. Kui Trump kaht Utah’ mälestist vähendas, vaidlustati selle sammu õiguspärasus järgmistel päevadel viie kohtuasjaga. Need on veel pooleli.

Vabariiklasest presidendid, nende seas Theodore Roosevelt, kes muinsuskaitseseaduse kehtestas, on kuulutanud riiklikuks mälestiseks suuri alasid, aga mälestiste arv ja kogupindala on järsult suurenenud just viimastel aastatel, eriti demokraatide valitsusajal. Nagu palju muudki, on võitlus Lääne maade pärast muutunud parteipoliitiliseks küsimuseks. Trumpi kärped olid üks osa suuremast kampaaniast, millega ta pöörab Obama riigimaade poliitikat tagasi, avades kaitsealuseid maid ja veealasid kaevandamisele ja naftapuurimisele, lõdvendades piiranguid ning tühistades ohustatud liikide elupaikade kaitset.

Reaktsioonid on jagunenud ootuspäraselt. Naftapuurijad ja kaevurid, metsatöölised ja karjakasvatajad on vastamisi matkajate ja ratturite, mägironijate ja looduskaitsjatega. Vana Lääs seisab vastamisi Uuega: ühel poolel on need, kelle elatis sõltub loodusvarade ammutamisest, teisel külastajad ja neid teenindavad ettevõtjad – ning Bears Earsis ka põlisameeriklased, kes olid seal kõige enne. Mõlemad pooled kisavad: „Maad röövitakse!“ Kumbki pool tunneb, et teab seda ainsat õiget vastust küsimusele, kuidas on kõige parem kasutada maad, mis põhimõtteliselt kuulub kõigile ameeriklastele.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.

Sandy Johnson täidab Bears Earsi mälestisest välja jäetud riigimaal oma veeauto paaki. Ta on viiendat põlve karjakasvataja ning peab loomi 120 000 hektaril, põhiliselt riigimaal, ja muretseb valitsuse kehtestatud reeglite pärast. „Meil pole seda mälestist tarvis,“ ütleb ta. „See maa peab jääma kõigile vabalt kasutada.“
„ See on vaheldusrikas, suursugune, mõne meelest vaimne maastik,“ ütleb karjapidaja Matt Redd. Tema pere
müüs oma 2100 hektari suuruse rantšo 1997. aastal ühendusele Nature Conservancy ja nüüd on see Bears Earsi suurim eramaatükk. Loomi karjatab Redd endiselt, selle järgi uuritakse, kuidas muutuvas kliimas maad majandada.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri